Vastu posti

Jõulueelne aeg pakub paljudele meist tavapärasest tihedamaid kontakte aktsiaseltsiga Eesti Post. Õnnelikud on need, kes saavad nautida soodushindu, omamata seejuures asja sidejaoskondadesse, kus tänini kehtib edukalt vana hea nõukogude võim.

Eesti Posti juhtkond kuulutab valjult oma missiooni teenindada ka maarahvast madalate tariifidega ja nõuab selleks pidevalt raha või monopoli. Samas kehtib vähemalt Tallinna sidejaoskondades töökorraldus, mida võib käsitada kliendi mõnitamisena.

On heameel lugeda statistikat selle kohta, kuidas kirjad ja postipakid üha kiiremini punktist A punkti B liiguvad ja üha harvem kaotsi lähevad. Keset tööpäeva postkontori järjekorras jalalt jalale tammudes on see aga nigel lohutus.

Monstrum nimega Eesti Post on riik riigis, mida ei kõiguta avalik arvamus ega ümberringi arenev vaba turumajandus. Jutud maakirjakande kahjumlikkusest on seatud varjama saamatust ja soovimatust viia töökorraldust kas või veidigi lähemale tänapäeva nõuetele.

Ainus võimalus murda Eesti Posti ülbet hoiakut on igati soodustada vaba konkurentsi teket. Maarahva teenindamise võiks tagada fond, kuhu turuosalised teevad kindla suurusega sissemakseid. Linnarahva vajaduste rahuldamise tagab aga kõige paremini erakapital.

Otsepostitusfirmade senine konkurents, mis Eesti Postilt juba nõnda palju meelepaha esile kutsub, on tarbija seisukohalt alles lapsekingades. Norskavat lohet on alles kergelt kõdistatud.

Tõeline võitlus seisab ees uuel aastal, kui teede- ja sideministeerium toob välja uue postiseaduse eelnõu. Senistel andmetel ei kavatse ministeerium end Eesti Posti lobby'st ja väljapressimiskatsetest häirida lasta. Peaga vastu posti jooksmise tulemus oleneb muidugi nii peast kui postist.