Neerukaubanduse peaks legaliseerima

Maailm vajab hädasti uut Martin Lutherit. Viimati tekkis mul selline mõte esmaspäeval, kui olin lugenud arstide liidu avaldust, milles nad mõistavad hukka Tallinna keskhaiglas iisraellastele tehtud neerusiirdamise operatsioonid.

Ma ei nõustu nende poliitikute, arstide, ajakirjanike ja ametnikega, kes väidavad, et elusdoonorite kasutamine, kui nad ei ole retsipienti (neeru saaja) lähisugulased, on ebaeetiline ja vale ning see tuleks keelata. Vastasel korral muutuvat Eesti prügikastiks, sest Euroopas kehtivad põhimõtted välistavad inimelundite kaubanduse ja eri organisatsioonide vastu võetud deklaratsioonid on selle hukka mõistnud.

Tihti sarnaneb Eesti riik oma elu korraldamisel loomakarjale, kes jookseb sinna, kuhu teda juhib sinist värvi ja viieteistkümne viisnurgaga kaetud juhtloom. Samas ei vali see juhtloom alati kõige õigemat ja Eesti riigile otstarbekamat rada. Eesti riigi maine kahjustamine oli ka üks peamisi vastuargumente ideele kaotada ettevõtte tulumaks. Nüüd räägitakse Eesti maine kahjustamisest seoses väga liberaalse suhtumisega inimelundite siirdamisse. Ma ei arva, et selles oli midagi halba, et Tallinna keskhaiglas päästeti kuue inimese elu. Võib-olla päästeti ka mõne moldaavlasest või rumeenlasest neerudoonori elu, kes oli näiteks kõrvuni võlgades ja kelle elu oleks võla mittemaksmise korral vägivaldselt lõpetatud. Selline skeem võib tunduda küll ääretult naiivne ja rumal, kuid see ei ole võimatu ja näitab, et mida vähem riik üritab kellegi eest otsustada ja kellegi elu korraldada, seda parem.