Neerukaubanduse peaks legaliseerima

Maailm vajab hädasti uut Martin Lutherit. Viimati tekkis mul selline mõte esmaspäeval, kui olin lugenud arstide liidu avaldust, milles nad mõistavad hukka Tallinna keskhaiglas iisraellastele tehtud neerusiirdamise operatsioonid.

Ma ei nõustu nende poliitikute, arstide, ajakirjanike ja ametnikega, kes väidavad, et elusdoonorite kasutamine, kui nad ei ole retsipienti (neeru saaja) lähisugulased, on ebaeetiline ja vale ning see tuleks keelata. Vastasel korral muutuvat Eesti prügikastiks, sest Euroopas kehtivad põhimõtted välistavad inimelundite kaubanduse ja eri organisatsioonide vastu võetud deklaratsioonid on selle hukka mõistnud.

Tihti sarnaneb Eesti riik oma elu korraldamisel loomakarjale, kes jookseb sinna, kuhu teda juhib sinist värvi ja viieteistkümne viisnurgaga kaetud juhtloom. Samas ei vali see juhtloom alati kõige õigemat ja Eesti riigile otstarbekamat rada. Eesti riigi maine kahjustamine oli ka üks peamisi vastuargumente ideele kaotada ettevõtte tulumaks. Nüüd räägitakse Eesti maine kahjustamisest seoses väga liberaalse suhtumisega inimelundite siirdamisse. Ma ei arva, et selles oli midagi halba, et Tallinna keskhaiglas päästeti kuue inimese elu. Võib-olla päästeti ka mõne moldaavlasest või rumeenlasest neerudoonori elu, kes oli näiteks kõrvuni võlgades ja kelle elu oleks võla mittemaksmise korral vägivaldselt lõpetatud. Selline skeem võib tunduda küll ääretult naiivne ja rumal, kuid see ei ole võimatu ja näitab, et mida vähem riik üritab kellegi eest otsustada ja kellegi elu korraldada, seda parem.

Eesti võiks maailmale teatada, et siin ei kehti enam iganenud põhimõte, mille kohaselt peab neerudoonor olema retsipiendi lähisugulane. Meil piisab sellest, kui neerudoonor on otsustusvõimeline ja tema tervislik seisund võimaldab tal doonoriks olla.

Ühes eilse Eesti Päevalehe artiklis kritiseeriti ideed luua Tallinna Euroopa elundisiirdamise keskus. Artiklis oli peamiseks vastuargumendiks see, et legaalne neeruäri suurendab maffia huvi inimröövide vastu ja et selline keskus tähendaks ju tegelikult organiseeritud elundiäri.

Tegelikult käib elundiäri juba praegu täie hooga ja ka praegu võetakse inimestelt vägivaldselt neere. Neeruäri legaliseerimine aitaks riigil neerukaubandust paremini kontrollida ja ohjata.

On vale loota, et prostitutsiooni keelamine teeb lõpu prostitutsioonile või narkootikumide keelamine lahendab narkomaanide probleemi. Sellega, et Giordano Bruno viidi tuleriidale, ei peatatud veel maakera tiirlemist. Ka neeruäri keelamine ei lõpeta inimeste elunditega kauplemist. Mitmete tegevusalade keelamine ja piiramine suurendab hoopis varimajanduse osakaalu.

Riik eksisteerib selleks, et tagada oma kodanikele võimalikult hea elu. Sellepärast peakski riik püüdlema selle poole, et võimalikult vähe piirata kodanike tegevus- ja otsustusvabadust. See, kas ma soovin oma neeru müüa või kinkida, on minu isiklik asi. Ma ei taha, et riik eesotsas arstide, poliitikute, ametnike ja ajakirjandusega otsustaks minu eest, kas ma tohin ühest oma neerust kokkulepitud tasu eest loobuda või mitte.

Aivar Hundimägi on Äripäeva arvamustoimetuse juhataja. Käesolev kommentaar on vastuseks Eesti arstide liidu avaldusele.