Riigieelarvest õhk välja

Valitsus ei pidanud vajalikuks eelarvet muuta, sest statistilised andmed ei andvat selleks alust. Samuti viidati tegu põhjendades sellele, et eelarve menetlemine on nii tähtis protsess, et sellega ei saa viivitada.

Eelarve koostajad ei taha ikka veel tunnistada, et statistika on ajaliselt nihkes. See ongi üks põhjusi, miks ei suudeta meil koostada reaalsusele lähedasi prognoose. Mulluse eelarve umbes 9protsendilist ülelaekumist ei osanud keegi ette näha. 1999. aasta eelarvet koostades on rahandusministeerium lähtunud mitu kuud tagasi prognoositud 6protsendilisest majanduskasvust (SKT), mis on paljude ekspertide meelest ilmselgelt üle pakutud.

Ent asjatundjadki pole ühel meelel -- SKT kasvu ennustused kõiguvad nullist kuue protsendini. Seda enam peaks rahandusministeerium olema ettevaatlik ja tegema oma arvestusi pessimistlikuma variandi põhjal. Tuleva aasta eelarve maht on koguni 21 protsendi võrra suurem kui tänavu, ulatudes 18,45 miljardi kroonini. Olgu siinkohal toodud võrdluseks Tallinna linn (eelarve eest vastutab koonderakondlane Ants Leemets), mille eelarve maht kasvab vaid 3,5 protsenti.

Tuleval aastal ei laeku maksutulu rohkem kui tänavu--kui suureneb töötute arv ja palgad ei tõuse, väheneb ka tarbimine ning käive. Seda suundumust keeldub valitsus kangekaelselt tunnistamast.

Ettevaatlikkusele eelarve suhtes sunnib asjaolu, et rahandusministeerium on umbes 900 miljoni krooni ulatuses tulu laest võtnud. Selle summa loodab valitsus kokku saada kolme maksu -- mootorsõiduki-, tubaka- ja alkoholiaktsiisi -- kergitamisega, ainult et seadused selleks on riigikogus vastu võtmata.

Opositsiooni arvates saaks ja peaks eelarvest kokku hoida ligi miljard krooni. Milliste ridade pealt kokku hoida, seda opositsionäärid ei ütle, sest õigupoolest pole parlament jõudnud eelarve sisulisse poolde veel süüvida. Kõige lihtsam oleks kõiki kulusid proportsionaalselt kahandada. Parem, kui eelarvet hakkaks kokku tõmbama valitsus ise, sest tal on kogemused ja asjast terviklikum ülevaade. Riigikogu-poolne kärpimine võib osutuda sihipäratuks ja kaootiliseks tegevuseks, sest küllap üritaks iga erakond kasutada võimalust mõnd oma lubadust täita.

Opmann on kinnitanud, et valitsusel on juhuks, kui peaks käivituma mõni negatiivsem stsenaarium kui täna, olemas abinõud, kuidas käituda. Väheusutav, sest sellisel juhul oleks neist abinõudest valjuhäälselt ka teada antud. Hea märk on aga, et valitsus on lõpuks võtnud nõuks konsulteerida IMFi, Eesti Panga jt ekspertidega ning ära ootama 10 kuu makromajandusnäitajad. Siimann lubas, et valitsus vaatab vajadusel eelarve üle.

Eelarve ei pea valmis olema jõuludeks, nagu meil viimastel aastatel kombeks on olnud, vaid märtsiks, nii et valitsusel on aega eelarve konservatiivsemaks kirjutamiseks küll. Kui valitsus siiski hüva nõu kuulda ei võta, võime tulevalsuvel olla olukorras, et tuleb ikkagi teha lisaeelarve, millega vähendatakse eelarve kuluartikleid. Kui aga juba pool aastat on üle võimete elatud, on seda protseduuri hoopis valulikum läbi teha kui muuta praegust projekti.