Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Valitsus võitleb tagajärgedega
Rahandusminister Siim Kallase möödunudneljapäevane avaldus, et valitsus ei alanda esialgu mootorsõiduki, alkoholi- ja tubakaaktsiisi, mõjus kui jahe tuuleiil. Umbes kuu aega tagasi lubasid värsked valitsusliitlased koalitsioonileppes vajaduse korral aktsiise alandada. Kuna tänavu esimese kvartali jooksul on olnud kõik aktsiisid tugevas ja pidevas alalaekumises, siis peaks vajadus justkui selge olema. Loomulikult tuleb hakata valitsusasutustel radikaalselt võitlema lokkama löönud salakaubandusega, kuid see on vaid probleemi väline pool. Salakaubandusega võitlemine, ilma et lõigataks majanduspoliitiliste vahenditega ära salakaubanduse tekkepõhjused, jääb vaid kampaanialikuks tulekustutamiseks. Söed aga hõõguvad edasi.
Tubakafirma esindajana tunnen end olevat pädev jätkama tubakaaktsiisi teemal. Mäletatavasti võitlesid Mart Laar, Toivo Jürgenson, Mihkel Pärnoja, Eiki Nestor ja teised tänased valitsuse ministrid pool aastat tagasi parlamendis väga ägedalt toonase valitsuse tubakaaktsiisi tõstmise kavadega.
Tänu neile õnnestus siis blokeerida absurdne kava saada raha põllumajanduskahjude kompenseerimiseks tubakaaktsiisi tõstmisega 2 krooni võrra. Veelgi enam, Mart Siimanni valitsuse kava tõsta tubakaaktsiisi 1 krooni võrra suutsid toonased opositsionäärid lüüa kahte ossa -- poole krooni võrra tõusis tubakaaktsiis tänavu 1. jaanuaril ning veel pool krooni peaks hetkel jõus olevate kavade kohaselt lisanduma selle aasta 1. juulil.
Lugedes möödunud aasta sügisel riigikogus toimunud tubakaaktsiisialaseid debatte, torkab silma palju värvikaid sõnavõtte. Nii näiteks võrdles toona Lauri Vahtre tubakaaktsiisi tõstvat Siimanni-Opmanni valitsust muumitrollide raamatust pärineva Urriga. Urril oli pidevalt külm, seetõttu otsis ta meeleheitlikult ahje. Niipea, kui ta ahju leidis, istus ta selle peale ning ahi kustuski ära, rääkis Vahtre. Mart Laar lubas koguni, et kui kõrgendatud tubakaaktsiis tõepoolest mingi ime läbi laekuks, hakkab ta ka ise iga nädal vähemalt kaks sigarit suitsetama.
Miks, head poliitikud, te nüüd äkki nii vaoshoituks olete muutunud? Kas tõesti loodate, et tubakaaktsiis hakkabki laekuma ja aitab teil täita valimiseelseid lubadusi? Kui nii, siis on paljudel valijatel põhjust kahelda teie usaldusväärsuses.
Fakte me ju teame ja need on väga kurvad. Käesoleva aasta jaanuaris laekus tubakaaktsiisi 7 miljonit krooni (planeeritust 48 miljonit krooni vähem), veebruaris ligi 20 miljonit krooni (planeeritust 35 miljonit krooni vähem) ja märtsis 25 miljonit krooni (planeeritust 30 miljonit krooni vähem).
On alust arvata, et kuna sigarettide turg Eestis on olnud aastaid stabiilne, siis lähevad riigile laekumata jäävad tulud illegaalse kaubandusega tegelejatele.
Paraku on vähenenud suitsetajate sissetulekud, kuid sigarettide jaehind on lisaaktsiiside tõttu tõusnud. See vastuolu sunnibki paljusid korralikke kodanikke ostma tubakat kas turuväravast või kahtlase mainega kioskitest. Rääkimata salakaubanduse tekitatavatest sotsiaalsetest probleemidest -- illegaalne kaubandus soodustab ju ka muud kuritegevust.
Kui valitsus tõesti tahab edukalt võidelda illegaalse tubakakaubandusega, tuleb tal eeskätt ära lõigata salakaupmeeste tulubaas ehk majanduslikult põhjendamatult kõrge aktsiisimäär. Esimene samm selles suunas võiks olla 1. juuliks planeeritud 50sendise aktsiisitõusu ärajätmine. See tähendaks illegaalsete tubakakaupmeeste tulude vähendamist, kuid vähemalt esialgu tõenäoliselt ei parandaks laekumisi riigieelarvesse.
Et saavutada murrang, tuleks tubakaaktsiisi määra vähendada vähemasti 1998. aasta oktoobri tasemele. Ning kui samal ajal suudetakse tõesti efektiivselt tööle rakendada politsei- ja tollitöötajad, on põhjust loota aktsiiside riigieelarvesse laekumise kasvu.
Autor: Kristi Kaarenperk