Kiirtee ääres peadpidi kapoti all

Üle-eelmise nädala lõpus toimus Viljandis Tiigrihüppe sihtasutuse konverents «Tiigrihüpe -- informatsiooni kiir- või umbtee». Tubli töö üle rõõmustades hõikasid poliitikud ettekanne ettekandelt aina julgemaid ideid. Peaminister Mart Laar pidas vajalikuks laiendada Tiigrihüpet avalikule sektorile, luues virtuaalse Eesti. TÜ rektor Jaak Aaviksoo kuulutas nn läbipaistva raha serveri loomise vajadust. Ülesköetud õhkkond soodustas uute ideede tekkimist. Kahjuks tundusid need utoopilistena.

Mina pelgan Eesti ühiskonna internetisee-rimist ning kohaliku ja riigihalduse tiigrihüppeid. Ka peaministri lubadusel, et infotehnoloogia kaitseb mind ametniku halva tuju eest, on hoopis teine tahk. Ametniku tujutsemise käest satun hoopis algaja IT-spetsialisti meelevalda. Tõenäoliselt suudame küll süsteemid üles ehitada, kuid meil pole piisavalt spetsialiste, kes vajaliku tehnoloogia toimimas hoiaks.

Esmaspäeva hommikul vahendas Kuku Raadio teadet Euroopas algavast eksperimendist -- testgrupp peab 100 tundi hakkama saama vaid Interneti abil välismaailmaga suheldes. Saatejuht pidi kahetsusega tõdema, et Kuku Raadios sellist eksperimenti praegu läbi viia ei saaks -- internetiühendus on teadmata põhjusel kadunud.

IT-lahenduste ebakindlast toimimisest on teisigi näiteid: hiljuti pääses Pärnu tähtsatesse ja justkui hästi kaitstud maksuameti arvutitesse CIH-nimeline arvutiviirus laastamistööd tegema. Mõelge oma ettevõttele, kui palju on seal tähtajaks valminud IT-lahendusi, palju on poolikuid või ajutiselt rivist väljas olevaid. Kõiki neid süsteeme hoiab koos ja toimimas lõpuks ikkagi inimtarkus.

Aaviksoo sõnul vajab Eesti igal aastal vähemalt 500 uut kõrgharidusega IT-spetsialisti. Tänane reaalsus jääb alla 100.

Arvutifirmade assotsiatsiooni andmeil saab Nokia riigis Soomes igal aastal küpseks 4000 IT-ala lõpetajat, mõne aasta jooksul tahetakse jõuda 12 000 spetsialisti koolitamiseni. Meil on üks probleem vähene vastuvõtt, mille suurendamine nõuab ka rohkem tasemel õppejõude. Suurem häda on aga kooli pooleli jätnutega, kes kasinale õppelaenule eelistavad algtõdedega tööle asudes töötasu saada. Nii tekib meil suur hulk süsteemse hariduseta, kiirelt klaviatuuri klõbistavaid, erialaterminitega segatud slängi vuristavaid asjamehi, kel puudub oskus projektijuhi tasemel otsuseid langetada.

Ka on oht, et helgemad pead Eestimaa tolmu sootuks jalgadelt pühivad. Kogumiku «European Information Tehnology Obseratori 99» andmetel on Euroopas praegu vajaka 510 000 spetsialisti, kolme aasta pärast hinnatakse puudujääki rohkem kui 1,5 miljonile. Arvestades arenenud riikide palgataset on meil üsna vähe lootust paremiku kinnihoidmiseks.

Muudatusi võib õppeprogrammides riigi tasemel teha, kuid kui ühiskonnas valitsev arusaam tiivustab õppima pigem advokaadiks või ärijuhiks, ei liigu me sammugi edasi. Eelkõige peab muutuma hoiak ja kasvatus, et peret suudetakse toita ametiga, mis ka kindla töökoha tagab. Ei aita soovitustest, kui pole piisavalt noori, kelle võimed ja eeldused üldse IT-aladel teadmiste omandamiseni küünivad.

Õpilaste tahtest ja internetiühenduse madalast hinnast üksi on vähe, et lahendada sotsiaalsed probleemid, mis takistavad Eesti kiiret edasiminekut IT vallas. Nõustun Aaviksoo väitega, et alati pole oluline kitsas spetsialiseerumine, vaja on lihtsalt tarku inimesi. Samas tunnistas ta, et osa lapsi on orienteeritud heale haridusele ja õppimisele, teine osa lumpeniseerub jõudsalt.

Kui stardime kiirteel ainult hea tahte, vähese kütuse ja autologuga, oleme peagi teeäärses taskus ninapidi kapoti all või nuiame bensiini. Enne suuremaid hüppeid tuleb kaaluda, kas Eestis elab üldse piisav hulk hüppeks vajalike eeldustega inimesi. Kui jah, siis kas treenimiseks kuluv aeg ei võimalda meil hüppama hakata alles pärast võistlust. Eesti infoühiskonda siirdumine on alles idee tasemel ja vajab seetõttu korralikku läbiprojekteerimist.