Viinamüüjad kardavad ajujahti

Järgmine koht on keskturu taga Mardi tänaval asuv putka. Seal kinnitab müüjana töötav noormees silmi pööritades, et neil viina pole.

Pettunult läheme turule tagasi, et saada mõnelt viinaninalt teada võlusõna, kuidas tuleb salaviina küsida. Leiame juba tuttavad mehed kõnnitee servalt. «Parooli pole vaja, lihtsalt tuleb raha anda,» seletab üks neist.

Kümne krooni eest on mees nõus meeleldi ise viinapudelit ära tooma. Jakobsoni tänava taarapunktis on selleks ajaks aga metallplaadid ukse ees ja sellel silt «lõuna». Mardi tänava putkas kinnitatakse, et praegu viina pole. «No kurat, bussijaama juurest peab saama,» sajatab mees ja koos kobime autojuhi Hondasse.

Bussijaama lähedal Tartu maanteel asuvas putkas öeldakse taas viinahimulisele ära. Joodik annab kurvalt viinaraha tagasi ja nendib, et ega alati ei lähe elus nii, nagu tahad.

Järgmiseks sihiks võtame Pelgulinna. Telliskivi tänava taarapunktis vaatab müüja mind pealaest jalatallani ning vastab ebalevalt, et kõik viinad on letis. Neil odavat viina polevat. Õle tänava taarapunkt on kinni pandud. Enne olevat ka sealt viina saanud. Ristiku tänaval asuvas kaupluses vastab noor müüjanna, et neil viina pole, kuid tänavanurgal asuvas putkas müüakse salaviina väidetavalt kogu aeg. Ka see putka on kinni pandud, sealsele viinaärile on jälile saanud tarbijakaitse.

Astume autojuhiga veel paarist kahtlase väljanägemisega kauplusest läbi, mida pole, on 30kroonine poolik. Lööme tüdinult käega ja paneme pool ebaõnnest oma korralike riiete arvele.

Ka viinaäri on koomale tõmmatud, oleme sunnitud tõdema.

Sõidame tagasi toimetuse poole. Tondi tänava kandis lausub autojuht, et see on tema kodukant ja ta teab sealseid väiksemaid müügikohti. Äkki saab sealt viina.