Viinamüüjad kardavad ajujahti

Äripäev korraldas neljapäeval eksperimendi, saamaks teada, kus on Tallinnas võimalik osta salaviina. Ajakirjanik sõitis kaks tundi kesklinna tuntumates salaviina kauplemiskohtades, kuid poest salaviina osta ei õnnestunud.

Veerand tundi pärast keskpäeva jõuame autojuhiga Tallinna keskturule, kust alustame salaviina otsinguid. Pärast paarist kaupluses tühjade kätega väljatulekut leiame kaks joodikut, kes juhatavad lahkelt teed «odavat viina» müüvate putkade juurde.

Esimene väidetav viinapunkt on Jakobsoni tänaval asuvas klaastaarapunktis, kus lipsuga autojuhile nenditakse kurvalt, et viina pole. «Vist oleme liiga korralikult riides,» arvab autojuht.

Järgmine koht on keskturu taga Mardi tänaval asuv putka. Seal kinnitab müüjana töötav noormees silmi pööritades, et neil viina pole.

Pettunult läheme turule tagasi, et saada mõnelt viinaninalt teada võlusõna, kuidas tuleb salaviina küsida. Leiame juba tuttavad mehed kõnnitee servalt. «Parooli pole vaja, lihtsalt tuleb raha anda,» seletab üks neist.

Kümne krooni eest on mees nõus meeleldi ise viinapudelit ära tooma. Jakobsoni tänava taarapunktis on selleks ajaks aga metallplaadid ukse ees ja sellel silt «lõuna». Mardi tänava putkas kinnitatakse, et praegu viina pole. «No kurat, bussijaama juurest peab saama,» sajatab mees ja koos kobime autojuhi Hondasse.

Bussijaama lähedal Tartu maanteel asuvas putkas öeldakse taas viinahimulisele ära. Joodik annab kurvalt viinaraha tagasi ja nendib, et ega alati ei lähe elus nii, nagu tahad.

Järgmiseks sihiks võtame Pelgulinna. Telliskivi tänava taarapunktis vaatab müüja mind pealaest jalatallani ning vastab ebalevalt, et kõik viinad on letis. Neil odavat viina polevat. Õle tänava taarapunkt on kinni pandud. Enne olevat ka sealt viina saanud. Ristiku tänaval asuvas kaupluses vastab noor müüjanna, et neil viina pole, kuid tänavanurgal asuvas putkas müüakse salaviina väidetavalt kogu aeg. Ka see putka on kinni pandud, sealsele viinaärile on jälile saanud tarbijakaitse.

Astume autojuhiga veel paarist kahtlase väljanägemisega kauplusest läbi, mida pole, on 30kroonine poolik. Lööme tüdinult käega ja paneme pool ebaõnnest oma korralike riiete arvele.

Ka viinaäri on koomale tõmmatud, oleme sunnitud tõdema.

Sõidame tagasi toimetuse poole. Tondi tänava kandis lausub autojuht, et see on tema kodukant ja ta teab sealseid väiksemaid müügikohti. Äkki saab sealt viina.

Hetke pärast sõidame mööda ühest taarapunktist, kus kummaline seltskond näib ülitähtsaid asju ajavat. Keerame auto ringi ja lähen, kolmkümmend krooni taskus, maad kuulama.

Taarapunkti ees seisab samuti viinamurega mees, teised kaks vaatavad kõrvalt ning noogutavad sõbrale julgustavalt peaga.

Küsin mehelt, kas siit saab viina. Ta vaatab korra üle õla, võpatab rõõmsalt ja osutab meie poole jalutavale mehele. «U njevo jest,» sõnab ta ja viib mind musta nahktagi kandva mehega kokku.

Mees kutsub mind maja nurga taha ja hakkab mustas kunstnahast kotis sorima. «Kakuju hot?e?,» küsib mees altkulmu ringi piiludes.

Minul viinamargi osas vahet pole ning sekundi pärast on ajalehe Den za Dnjom sisse mähitud poolik minu käes. Ulatan kolm kümnekroonilist ning must mees on hetkega kadunud.

Viin kannab Ofelia Eesti Krooni Viina kaubamärki, pudeli silt lubab kvaliteetset viina. Tegelikkuses sunnib hind ja selle althõlma ostmine kahtlema pudeli sisus.

Tõenäoliselt on pudel saadud sealtsamast klaastaara kokkuostupunktist ja villitud sinna uus «kangem kraam».

Tondi tänav jäi paaritunnise eksperimendi käigus ainsaks kohaks, kust oli võimalik salaviina osta.

Siseministeeriumi pressiesindaja Tiit Leier leidis, et tõenäoliselt on salaviina leidmisega raskusi seetõttu, et juba kolmapäeval hakkasid salaviinaga kauplejad haarangut kartma.

«Ehk nad arvasid, et lendame kohe täna peale,» sõnab pressiesindaja.

«Lasnamäelt pidi viina kõige kergemini saama,» lausub Leier, kuuldes tulututest salaviina otsingutest kesklinnas.

Vt. ka illustratsioon