Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ametiühingud ühendavad enamikku ühiskonnaklasse, mitte ?tahmanägusid?
Äripäeva pideva lugejana olin äärmiselt üllatunud lugedes 29. septembril Reformierakonna noortekogu liikme hr Kalev Kallemetsa väga otsekohest arvamust kogu ametiühinguliikumise kohta (?Kogu tõde ametiühingutest?).
Selle Reformierakonna etturi artikli kohaselt võib ametiühinguid seostada kõige halvemaga, mis võib leida meie ühiskonnas. Olles viimastel aastatel kokku puutunud ametiühingutega, tahaksin lisada oma arvamuse.
Erinevalt hr Kallemetsa artiklist ei ühenda tänapäeva ametiühingud ainult ?tahmanägusid, kes kuulekalt miitingutel käivad?, vaid enamikku ühiskonnaklasse juhtivspetsialistideni välja. Ametiühingute kaudu väljendavad ennast miljonid töötajad, kes õigusega arvavad, et töötingimuste kujundamisel on nad tööandjatega võrreldes mitte vähem otsustajad ja julgelt oma arvamust avaldavad.
Ma mõistan, et Reformierakonnal on pinnuks silmas Eestis tärkav ametiühinguliikumine ja töötajate kasvav ?sotsiaalne teadlikkus?, mis on inimeste soov olla tööandjatele võrdne partner, mitte aga hall mass, mis alandlikult kõike ülaltpoolt tulevat aktsepteerib.
Tuleks kindlasti ära märkida, et soodsad töö- ja elutingimused Euroopa Liidus, kuhu Eesti ka pürgib, on just aastakümnete pikkuse sotsiaalse dialoogi tulemus, kus põhilist rolli on mänginud vastuvaidlematult ametiühingud.
Äärmiselt solvav ametiühingute suhtes on see, et artiklis samastatakse ametiühingud organiseeritud kuritegevusega ja 19. sajandi masinalõhkujatega. Erinevalt hr Kallemetsa maalitud ametiühinguliikmetest pean ma lugu turumajandusest ja tualettpaberist ja olen uhke oma ametiühingusse kuulumise üle. Minu tööandja teab, et ma ei ole üksi ja et meiega tuleb arvestada, meeldib see talle või mitte.