Möödub veel kümmekond aastat ning Eestis on peale kasvanud põlvkond, kellele sõnapaar Võhma lihakombinaat enam suurt midagi ei ütle. Selleni läheb aga aega ning paradoksaalsel kombel on Võhma ja võhmalaste jaoks praegu kasulikum lagunevalt lihakombinaadilt oma plaanide elluviimiseks tuge otsida.

Eesti Regionaalarengu Strateegias on kirjas, et Eesti regionaalpoliitika on suunatud kõigis regioonides elanike stabiilse kõrge elukvaliteedi (turvaliste ja heade elutingimuste, sissetulekute, eneseteostuse võimaluste) saavutamisele. Ülla eesmärgi täitmiseks suunatakse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu Regionaalarengu Agentuuri tänavu kümneid miljoneid kroone.

Agentuuri tööstuspiirkondade programmi sihtalaks on Viljandimaal Võhma ja Mõisaküla. Mujalt Eestist lisanduvad sinna sellised sageli samuti ?hädaoru? tiitliga pärjatud paigad, nagu Ida-Virumaa, Tapa, Tamsalu, Lavassaare ja Järvakandi.

Kui aga kohalik lihakombinaat poleks suure pauguga lõpetanud, vaid hoopis praegugi veel kuidagimoodi hingitseks, siis vaevalt Võhma nimi kõnealuses programmes ühe kirkamana säraks.

Kuid mis tähtsust sellel enam tagantjärele on. Tuleb lihtsalt tunnistada, et Võhma on suutnud oma kunagise superettevõtte lagunemise järk-järgult defektist efektiks keerata.

Viimase kuu jooksul on regionaalaregu agentuur Võhmasse jaganud ligi kaks miljonit linna tööstuspiirkonda infrastruktuuri rajamiseks ning 160 000 krooni õmblejate koolituse käivitamiseks. Mõlemad summad on selgelt seotud Wendre õmblustsehhi rajamisega sinna.

Ajad aga muutuvad ning küllap aduvad võhmalased isegi, et mingil hetkel nihkub riigiabi praegune raskuspunkt neilt mujale. Kui just Toompeal pole pähe võetud Võhmast mingi näidislinn välja ehitada.

Lisaks sellele tuleb Võhmal teha otsustav pööre mõtteviisis ning lihakombinaadi varjust ükskord ikkagi üle hüpata. Siis, kui selline varjusolemine linna arengule pigem juba piduriks muutub. Praegu aga pole sellega veel kiiret kuhugi.