Mike Oldfieldi kohta kasutatakse alatasa epiteeti ?multiinstrumentalist?. Lenny Kravitzi kohta nii ei öelda, kuigi kõik uue plaadi lood on ta ainuisikuliselt sisse mänginud. Lenny kohta ei öelda üldse midagi enamat, kui et ta on ?väga hea?.

Lenny ?vägaheadus? seisneb mitmes asjas. Esiteks tema ületamatus laulukirjutamisoskuses, teiseks tema suutlikkuses mängida kõiki pille (mitte küll korraga, nagu Tõnu Aare), kolmandaks tema esinejakarismas ja neljandaks tema võimes ka kõige mitterokilikumas laulus ikka rokkariks jääda. Aga mitte selliseks, kel koni hambus ja kolm õlut sees. Pigem selliseks, kes teab peast parimaid Londoni ja Kopenhaageni disainipoode ning kasutab parfüümi, mis on kiljuma ajanud hulga naisi, nende seas Madonna.

Kuna Kravitzi tuliuue plaadi nimi on lihtsalt ?Lenny?, võib arvata, et see on plaat temast endast. Ilmselt just sellisena kujutab ta ennast ette.

Kaunis kõrgele enesehinnangule viitab asjaolu, et tosinast loost ainult üks on kehvapoolne. Seevastu maitsekalt vokooderit (meenutage Cheri hitti ?Believe?) kasutav ?If I Could Fall In Love? kuulub käesoleva aasta parimate poplugude sekka. Lenny Kravitzi kaubamärk on lüüriline power.

37aastase artisti karjäär näib vaid ülesmäge minevat. Täpselt aasta tagasi avaldatud singel ?Again? ületas varasemate hittide edu mitmekordselt. Käesoleval plaadil kõlab mitu uut ?Again?i?: ?Stillness Of Heart?, biitellik ?A Million Miles Away?, rütmiga eksperimenteeriv ?Believe In Me? jpt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Kravitzi ?vägaheadus? tuleneb eelkõige tema muusikast, mitte muusikavälisest. Nii et tal polegi mõtet olla nii cool, nagu ta on.

Autor: Mart Normet