Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kus on meie ettevõtlik vaim?
Eestis on aastate jooksul kulutatud lugematu hunnik töötunde ja ilmselt ka päris suur kogus raha koolitustele ja seminaridele, mille eesmärk on elavdada maaelu, luua maainimeses ettevõtlik vaim. Tulemust võis igaüks Võrumaal Luhamaa piiripunktis vaadata ning seal võis kõike muud kui maainimese ettevõtlikku vaimu näha.
Olukord Luhamaal detsembri esimesel täisnädalal: juba teist nädalat ootab Venemaale pääsu umbes 80 suurt veokit. Mida teevad autojuhid? Magavad, purjutavad, pilluvad külakoertele söögijäänuseid ja löövad ootamatult kätte sadanud aega surnuks.
Mida vajab üks piiril ootav pikamaajuht? Süüa, juua ja meelelahutust. Luhamaa piiripunkti ees peab selle kõigega hakkama saama vaid üks putka, mis toodi sinna vist siis, kui Eesti ja Venemaa vahele jälle piir tõmmati.
Kus on võrumaalase ettevõtlik vaim, mille turgutamiseks on aastate jooksul nii palju vaeva nähtud? Seda pole. Võib-olla on palju loodetud, et Luhamaale nüüd kohe rodu pitsabaare ja hamburgerikioskeid rajatakse, rääkimata rändtsirkusest, aga see, et Võrumaa teenindajad põlgasid ära ligi 80 potentsiaalset klienti päevas, on patuasi. Järjekorrad Luhamaal ei tekkinud ju üleöö, neid on seal ka varem tekkinud ja tõenäoliselt esineb tulevikus veelgi. Seega on aega nagu piisavalt olnud.
Muidugi peaks Luhamaal mõne aasta pärast olukord lahenema. Sinna on kavas rajada suur parkla, moodsa nimega transpordikeskus. See oleks selline koht, kus piiriületust ootavatel autojuhtidel oleks võimalus inimese moodi süüa, end pesta ja loomulikke vajadusi rahuldada. Suurem osa rahast tuleb ELi abiprogrammist.
Loodetavasti püstitab mõni Eestis tuntud hamburgerifirma sinna ka mõne kioski ja tanklakett kütusejaama, muidu läheb ka see raha mõttetult tuulde, nagu pingutused maainimesele ettevõtlik vaim sisse puhuda.