Koostöö turismisektoris?

Koostöö temaatikat turismisektoris käsitlevad kriitilises toonis mitmed strateegiadokumendid ning rahulolematust olukorraga väljendavad omavahelistes vestlustes ka turismiametnikud ja turismiettevõtjad.

Koostöö nõrkust turismisektoris peetakse riiklikus turismi arengukavas kriitiliseks arengupiduriks ning soovitatud on suuremat koostööd erinevate institutsioonide vahel. Ka ?Lõuna-Eesti Turismi maineuuringus? tõdetakse, et koostööd Lõuna-Eesti kui turismipiirkonna tutvustamisel peab halvaks iga viies küsitletu. Üle poolte vastanutest peab koostööd turismiinfokeskustega keskmiseks või halvemaks. Teenustepaketi arendamisel peab koostööd halvaks kolmandik ja keskmiseks pooled vastanutest.

Maakonnatasandilgi on turismiarendustöös mitmeid katmata lõike ja erinevate organisatsioonide rollid ning vastutus on määratlemata. Kohalikes omavalitsustes on olukord väga ebaühtlane. Mõnes vallas on olemas konkreetne tegevusplaan koos vastutajate ja vajalike ressursside arvestusega. Teisal pole valdkonda üldse käsitletud, või on turism mingi tööga ülekoormatud ametniku seitsmes lisaülesanne, milleni jõudmist oleks palju tahta.

Vajadust koostööd teha justkui mõistetakse ning seda deklareeritakse nii kaalukates ja vähemkaalukates dokumentides kui ka konverentsidel ja seminaridel. Mis võiks olla põhjused, miks sõnadest palju kaugemale ei jõuta ja teod takerduvad? Kas olukord, kus kokkulepetele ei järgne igapäevast ja koordineeritud tegelikku tööd? Kas omakorda selleni on viinud inim- ja rahaliste ressursside nappus, oskuste puudumine või rollide määratlematus ja vastutustundetus?

Riiklikul tasandil näen ühe arengupidurina turismi koordineerivate struktuuride pidevat reformimist ja stabiilsuse puudumist. Ka inimesed ses muutuvas süsteemis tegelevad suure osa ajast, mis tuleks kasutada sisulisele tööle, oma koha, rolli ja vastutusala leidmisega, või hoopis lahkuvad. Seisev vesi pole muidugi hea lahendus, kuid ka pidev õpipoisi staatus ja kohanemisraskused ei ole eeldus tulemuslikkuseks.

Kahjuks pole harv olukord, kus eri ministeeriumite või üksuste tegevust jälgides tekib tunne, et üks käsi ei tea, mida teine teeb. Või veel halvem, teab, kuid toimetab omasoodu. Ressursid, mida saaks ja peaks kasutama turismiarendusprojektide toetamiseks on killustatud ja rahastamisotsuste tegemine käib erinevaid harusid pidi. Viimastel aegadel on siiski olnud positiivseid muutusi: regionaalarengu agentuuri ja turismiagentuuri koostöö regionaalprogrammide vahendite jagamisel.

Lõuna-Eesti kui turismipiirkonna mainekujunduse ja turundusega tegelevad täna kaks organisatsiooni EAS Lõuna-Eesti büroo ja SA Lõuna-Eesti Turism. Lisaks veel turismiinfokeskuste võrk ja mitmed muud asjalised. Kas poleks otstarbekas koondada eraldiseisvad inim- ja niigi napid materiaalsed ressursid ühte rusikasse ja saavutada seega suurem efekt?

Kuigi maavalitsustel pole otsest kohustust turismiga tegeleda, on maakonnal sellegipoolest oluline roll maakonna üldisel reklaamimisel, infrastruktuuri arendamisel. Pealegi lasub maavanemal vastutus maakonna tasakaalustatud arengu eest. Pole ju mõtet minna nt Helsingi turismimessile üksiku turismitalu voldikuga. Klient ootab infot ühtse kuvandiga turismipiirkonna kohta ja ettevõtjalt lausa valmis tootepakette.

Omavalitsuste aktiivsust pikemas perspektiivis kasutoovate projektide ettevõtmisel pärsib mõneti liiga lühike valitsusperiood. Kolme aastaga ei anna väikesed alustavad turismiettevõtted, kus põhiosa tuludest investeeritakse edasisse arengusse, arvestatavat eelarvekasvu. Ka on ehk vallavalitsuse ja volikogu juhtidel puudu motivatsioonist tegelda projektidega, mis annavad tulemust pikemas perspektiivis, ning ei võimalda loorbereid lõigata vahetult enne järgmisi valimisi. Muidugi tuleb arvestada ka eelarvete väikseid võimalusi, millest tulenevad raskused ka ELi abiraha realiseerimisel. Vallad ei suuda tagada nõutavat kaasfinantseerimist. Ettevõtjategi hulgas kohtab umbusaldust ja ignorantsust.

Pealinna reisikorraldajaid võiksid rohkem usaldada piirkonnas tegutsejaid. Levinud on arvamus, et ?me teame küll, mis teil seal on?, kuid tegelikkuses on nii Lõuna-Eestis kui mujal hulganisti avastamata pärleid, huvitavaid ja eripäraseid ning positiivseid emotsioone pakkuvaid tootekomponente. Kohapealne operaator oskab kokku sobitada ja soovitada ning teab pakutava kvaliteeti.

Regioonipõhist toodet pakkuval reisikorraldajal märgatavalt reaalsem välisturul tähelepanu saada kui üksiküritajal. positiivsete näidetena tulutoovast koostööst tahaksin esile tõsta nii metsamoori perepargis tegutsevaid talusid kui ka MTÜ ja ettevõtja koostööd setomaa turismitalus.

Lõpetada tahan laenatud tsitaadiga, millesse ise väga usun: ?Ärge töötage nii palju! Töötage vähem, aga rohkem koos.?

Autor: Ülle Puustusmaa