Kungla rahva isekulgemine Virumaal

Rakvere Teatris liikvele lükatud värske näitemängu ?Kui Kungla rahvas...? allikaks on Kreutzwaldi, Eiseni, Hurda, Looritsa ja teiste tarkade meeste poolt üles tähendatud jutukatked, pärimused ja uurimused, mis meie armsate esivanemate olemisele valgust heidavad ja omal moel ka tänaseid toimetamisi siinmail seletada tahavad.

Isekulgemine on meile, tänastele kunglamaalastele üsna omane: ei me salli, kui keegi väljast õpetama või osutama tuleb, et mis ja kuidas. Vanarahvas oli aga teistmoodi: kui ikka häda käes, mindi tarkust otsima kas või Lapi ja Soome targa juurde, võeti appi nõiakunst, linnukeel ja ussisõnad, ei peetud paljuks ka Vanatühja endaga rinda pista või kivialustelt juhatust küsida.

Rakveres näeb isekulgemine õige lustlik välja, tilluke Kungla rahvas on kängitud toredatesse rüüdesse, jutu sekka poetatakse laulu ja tantsu, kõik ikka kenasti omamaist päritolu ja kohapeal ette kantud.

Otse rahva-, laste- või koguperetükk ?Kui Kungla rahvas...? ehk siiski pole, sest tegelaste kõnepruuk on mõnikord kangem kui õrnemale kõrvale meelepärane, ka on mõned salajasemad ihulised asjatoimetused mõnel puhul valju häälega kõneks võetud või ilma häbenemata rahva ette toodud. Küll aga võib isekulgevat julgesti vaatama minna iga rõõmsa, terve ja avalikuma meelelaadiga täisealine teatrivaataja, kes Rakveres või mõnes kaugemas Kunglamaa nurgas elupaiga on leidnud või sinna sõitmist paljuks ei pea, sest pealinnareisi ei kavatse Kungla rahvas niipea ette võtta.

Autor: Reet Weidebaum