Radiolinja Eesti võrgus on 1500 aktiivset klienti ja EMT-l 3200 klienti, kaks kolmandikku neist on ärikliedid.
Radiolinja Eesti teenus on veel tasuta, EMT klient kasutab GPRSi keskmiselt 100 krooni eest kuus. Maksta tuleb liigutatud info mahu pealt. Mahutasu on 40 kr/MB mobiil-interneti eest, 50 kr/MB WAPi eest.
?Väike test näitas, et kui lugeda ja saata GPRSiga 10 e-kirja, neist 3 Wordi dokumendiga, ning pärast lugeda ca 10 minutit Äripäev Online?i uudiseid sealjuures veebifiltrit kasutades, siis läheb see maksma ca 10 krooni,? ütles EMT avalike suhete juht Kaja Pino. ?Tulemus on väga subjektiivne, sõltudes kirjades mahust, vaadatavast leheküljest jms.?
Radiolinja Eesti pakub alates 1. oktoobrist nii fikseeritud kuutasuga kui ka mahupõhist GPRS-paketti. Fikseeritud kuutasuga GPRSi kasutamisel tasub klient 300 krooni kuus, soodusperioodil, kuni järgmise aasta märtsi lõpuni 100 krooni kuus, sõltumata kasutatud andmesidemahust või ühenduses oldud ajast.
Kas fikseeritud kuutasuga GPRS-pakett on kavas ka EMT klientidele, ei soovinud Kaja Pino veel kommenteerida.
Odavaim Esmofonist saadaval Nokia GPRS-telefon Nokia 3510 maksab ligi 3500 krooni, Ericsson T65 ligi 3700 krooni, Siemens ME45 ca 4300 krooni, Motorola Talkabout 192 aga vähem kui 2200 krooni.
?Hetkel usun mina rohkem GPRSi ehk mobiilside 2,5. põlvkonda kui kolmandasse põlvkonda,? ütleb Eesti internetiguru Linnar Viik.
Viik tõdeb, et GPRSi puhul ei ole tegemist massilise teenusega. ?See on eeskätt ärikliendile suunatud teenus. Kõik trendid näitavad, et üha populaarsemad on sülearvutud ja see, et tööd saab teha väljas olles ? suvilas, laevas jne. Selleks on GPRS vajalik.?
Linnar Viik lisab, et tema on alati pooldanud fikseeritud kuutasuga GPRSi. ?Võiks olla kaks paketti, üks Eestis kasutamiseks ja üks roaming?uga, et 500 krooni eest kuus saaks kasutada GPRSi igal pool Euroopas,? ütleb ta.
___________________________________________
Äripäeva uudistetoimetuse ajakirjanikud testisid juuli algusest EMT GPRSi Eestimaa erinevates paikades, enamikul juhtudel õnnestus mobiiltelefoni kaudu arvutist tekste ja pilte häireteta edasi saata.
Hetkel kuum
Võlad ulatuvad miljoniteni
Heidit Kaio, kelle käes toimis GPRS ka maailma äärel häireteta
Kahe nädala jooksul katsetasin GPRS-sidet uudiste saatmiseks Ruhnust, Läänemaalt Lihulast ja Tallinnast.
Ruhnul oli mul GPRS-ühendus toimetusega Ruhnu vallamaja esiselt muruplatsilt. Edastasin sülearvuti ja mobiiltelefoni abil Äripäev Online?i uudiseid majandusminister Liina Tõnissoni ja Ruhnu vallavanema Kaarel Laugu jutust.
Ruhnu asub Lätile lähemal kui Eestile. Kuressaarest ja Pärnust on Ruhnu nelja-viietunnise laevasõidu kaugusel. Lihtsaim ühendus Ruhnu on lennukiga, kuid lennukipiletid on suve lõpuni välja müüdud. Võimalus on minna Ruhnu purjejahi või mootorpaadiga, kohalik sadam mahutab kai äärde mõned paadid, aga need peavad suurema laeva tulles koha vabaks tegema.
Ruhnu mineja võib arvestada, et mobiilside saarel toimib. Vallamaja lähistel õnnestus mul saavutada ühendus toimetusega esimesel katsel ja ligikaudu kümme minutit kestnud ühendus toimis häireteta.
Läänemaal Lihulas, mis jääb Tallinna?Kuressaare trassile, oli GPRS-ühendus samuti veatu. Vallamajast õnnestus ühendus saada esimesel katsel ja see kestis häireteta.
Kasutasin GPRSi uudiste edastamisel ka Tallinna riigiasutustest. Valitsuse residentsis Toompeal Stenbocki majas, rahandus- ja justiitsministeeriumis toimunud pressikonverentsidelt oli võimalik edastada Äripäev Online?i uudiseid häireteta ligikaudu kümne minuti jooksul. Ühenduse loomine võttis aega arvutihiirele klikkimise jagu.
Sulev Oll, keda vedas GPRS-teenus Saaremaal alt
Ma katsetasin GPRSi Saaremaal. See oli minu jaoks väga raske katsumus, sest lootsin olla parim ja põhjalikem GPRSija, saata toimetusse vähemalt kümme sõnumit päevas ning läbida Saaremaa-reisil vähemalt seitse paika. Ka fotograaf Sven Arbet oli väga võitlusvalmis, pilte krõbises nagu hoovihma vastu plekk-katust.
Ja juba ma tulistasingi sõnumit: Kaarma vallal ühinemisest kasud sees, juba vilkuski MSN Messenger?is toimetaja Kadi Heinsalu nimega sinine tuluke, juba karjusime me mõlemad, Sulev seal ja Kadi siin, hurraa!!! Kuid ükskõik kui paljudest kohtadest me Tallinnaga ühendust võtta proovisime, sõna disconnect vinnas end lõpuks ikka ekraanile.
Epiloog: kuna oli kahtlusi, et viga pole mitte GPRSis, tuli tõestada vastupidist ? juba Padise lähedal ei olnud GPRSi kasutamisega probleeme.
Viktoria Korpan proovis GPRSi nii Põhja- kui ka Lõuna-Eestis
Nokia 6310 ja sülearvutiga varustatuna katsetasin GPRSi Lääne-Virumaal Vihula vallas ja Viljandimaal Karksi ning Paistu vallas.
Tuleb tunnistada, et alt pole vedanud mitte GPRS, vaid sülearvuti mitte just kõige vastupidavam aku. Vihula vallavolikogu esimehega ühes Võsu suvekohvikus einestades sain tõrgeteta internetiühenduse ning hakkasime fotograaf Sven Arbetiga pilte üles laadima, et saata neid toimetusse. 10 minuti pärast teatas arvuti, et akul on jõudu järele jäänud vaid paar protsenti ning jooksis kinni, kuna suvekohvikus polnud ühtegi elektripistikut. Selleks, et uudiseid ja fotosid GPRSiga toimetusse saata, siirdusime vallamajja, kus saime arvuti laadima panna. Piltide ja lugude toimetusse saatmise käigus katkes ühendus mitu korda ja sama pilti või uudist pidi mitu korda saatma, et see Äripäev Online?ini jõuaks. Arvestasime algul, et aega läheb maksimaalselt pool tundi, tegelikult kulus toiminguteks ligi poolteist tundi.
Vallamaja esimesel korrusel oli olemas küll püsiühendusega avalik internetipunkt, aga selle teenuseid me siiski ei kasutanud, sest eesmärgiks oli katsetada GPRSi.
Pärast Karksi valla külastamist peatusime lugude toimetusse saatmiseks Paistu vallas Metsarõõmu kohvikus. Kohviku pererahva lahkel loal kasutasin nende elektrit, ühendus oli kiire ning tõrgeteta.
Töö tegemiseks on ühendus liiga aeglane, kuid ajab asja ära, meelelahutuseks on see aga liiga kallis.
Sirje Niitra testis GPRSi Pärnu maakonna Halinga vallas
Minu subjektiivsed järeldused on, et GPRS on aeglane ja kallis. Võrgus sai töötada, aga Outlook avanes 20 minutit. Et sellega töötada, peab olema mobiil levis ja elekter käeulatuses, kuna sülearvuti aku ei pea kuigi kaua vastu, mis tähendab, et suvalise põõsa tagant internetiühendust ei saa. Näiteks Halinga valla ääremaal kohaliku kurgikasvataja juures, kus levi kõikus, õnnestus küll uudis toimetusse kuidagi ära saata, aga pilt jäi saatmata.
GPRS oleks alternatiivina mõeldav kodus kasutada, sest telefon on mul RAS 1000 ja juhtmeta püsiühendust siia esialgu paigaldada ei saa. Sel juhul peaks aga olema kindel fikseeritud kuumaks.
Kristina Traks katsetas GPRSi kolmes Eestimaa paigas
Esmalt testisin GPRSi Toilas otse sealse pankranniku peal. Sisselogimine läks tõrgeteta ja lugu sai kiiresti toimetusse ära saadetud. Tundus algul, et töökaaslaste jutt, nagu oleks GPRS-ühendus ülimalt aeglane, ei vastagi tõele. Tõsi, Outlook?i ma avada ei üritanud, sest kolleegide jutu järgi pidi see pool päeva aega võtma.
Mõni päev hiljem katsetasin loo saatmist Otepää kesklinnas asuvast pitsabaarist. Ka seal polnud ühenduse saamise ja internetis surfamisega mingeid probleeme.
Esimeste tõrgete otsa komistasin alles Valgamaal otse Läti piiri ääres, kui üritasin lugu toimetusse saata oma maakodu mobiilsest kontorist. Tundus, et Ericssoni GPRS-telefonile ei meeldinud see koht, sest telefon teatas järjekindlalt, et levi on vaid ühe posti jagu. Samas Nokia telefoni teatel on ses kohas levi hea, lausa maksimum. Pärast mõningast pusimist sain siiski GPRSiga ühenduse kätte ja proovisin lugu saata. Ühendus oli üliaeglane, lugu ei tahtnud kuidagi läbi minna. Pärast mõneminutist pingsat ootamist tuli siiski teade, et lugu on nüüd saadetud.
Autor: ÄP