Kia uus mahtauto kulgeb vaikselt ja säästlikult

Kia uus mahtauto Carens jätkab sama liini, mis suvel müügile saabunud maastur Sorento: vähese raha eest igati nüüdisaegse disaini ja sõiduomadustega auto. Igatahes välimuselt on Carens oluliselt nägusam mahtuniversaal kui äsja toomisest maha võetud Joice. Viimasest on järel vaid laojäägid, kuid isegi neist on uue Carensi alghind odavam: 189 900 krooni, Joice?i 194 900 vastu. Tõsi küll, Joice on 2-liitrise, Carens 1,8-liitrise bensiinimootoriga, kuid ega väga suurt erinevust võimsuse osas ei ole: esimesel on 139, teisel 126, kiirendusvõime poolest on nad aga üsna ühesugused, Carend kulutab selle juures aga pea liitri jagu vähem kütust. Ja muidugi, mis hinnavahet veel mõjutab, on kaks tagumist istet, ehk siis Joice on seitsme-, Carens viieistmeline.

Kuid see selleks. Carens on lisaks meeldivale välimusele ka märksa meeldivam sisemuselt. Keskkonsooli kolmnurkne disain meenutab pigem Mazda MPV sisemust, kui tüüpilist Kore autot. Ka materjal on valitud selline, et isegi tavaline kõva plastmass tundub nagu oleks tegemist pehme armatuuriga. Automaatkäigukastiga versiooni käigukastikang on toodud roolisamba külge nagu ameeriklasel, mis iseenesest on igati põnev lahendus, kuid otseselt sellest juhile mingit kasu küll ei ole. Pigem jääb käigukang sõidu ajal raadionuppudele ette, teiseks pole kusagile paremat kätt toetada. Sestap on sellisel autol käetugede olemasolu esiistmel suisa hädavajalik (proovisõiduautol neid miskipärast polnud, ehkki varustuse loetelu järgi oleks pidanud). Kui veel norida, siis natuke jätab soovida ka istme ja rooli kokkusobitamisvõimalused. Iste on suhteliselt kõrge, rool pisut madalavõitu ja mugavat asendit pole just lihtne leida. Olukorda aitaks leevendada, kui saaks ka rooli sügavust reguleerida, see võimalus aga puudub. Pikapeale küll harjub ära, kuid sportlikuma sõidustiili juures tahaks taas tegelda rooli-istme sättimisega.

Muus osas aga auto igati asine. Istmeid saab mahtuniversaalile kohaselt pakkida kokku mitmes erinevas variandis ja kaubaruumiks muutmisel moodustub ilus ühtlane põrand. Tagumised amortisaatorid nõuavad küll pagasiruumist üsna suure osa, kuid kui väga laiu asu ei vea, pole hullu. Päris huvitav on pagasiruumi topeltpõhi, kuhu saab peita terve hunniku erinevat kila-kola. See teeb küll pagasiruumi kõrguse normaalasendis suhteliselt väikseks, mistõttu katte alla väga kõrget asja ei peida, kui aga kate eemaldada, siis autol endal on kõrgust enam kui küll.

Lühidalt, igati korrektne mahtuniversaal, mis oma pikkuselt jääb Honda Streami ja Daewoo Tacuma vahele, olles üle nii Opel Zafirast, Mazda Premacyst kui teistest oma klassi põhitegijatest. Ainus, mille poolest ta mahtuniversaalide seas enamusele alla jääb, on telgede vahe: see on väiksem vaid Nissan Tinol, kõigil ülejäänutel pisut enam. Samas, sõidu ajal ei häiri see tõsiasi absoluutselt ning auto vedrustus on ühtviisi hea nii kiirel sõidul maanteel, kui auklikul kruusateel.

Ja just viimane on Carensi juures kõige üllatavam: kui iga suvaline jaapanlane kõmiseb kruusateel sõites nagu tühi tünn, mille vastu kive loobitakse, siis Carens on sama vaikne nagu maanteel. Isegi väga suurtes aukudes sõites ei kostu kordagi, et vedrustus kolksuks läbi või et rool käes liialt rappuma hakkab. Spetsiaalselt valitud testirada, kust vaat et iga uue autoga on vähemalt korra läbi sõidetud, tõi esile võrdluse, mis meenub üsna ammusest ajast kui uuenenud Volvo V70 XC müüki jõudis. Ka selle autoga ei saanud aru, kas oli auk või ei olnud auk. Samalaadset kogemust oodata Korea päritolu mahtuniversaalilt, oli tõtt öelda üsna jahmatav.

Heliisolatsioon on igati õnnestunud ka mootorimüra summutamisel. Kia uus kaheliitrine ühissurvesissepritsega diiselmootor töötab igati tasaselt ja mootorihäält on kuulda vaid kiirendades.