Auto, mis saab aru, et maailm on vahepeal muutunud

Asi on lihtsalt selles, et elektriautod on vahepeal “suureks saanud”. Esimesed põlvkonnad olid mõeldud inimestele, kes tahtsid teha avaldust. Tänased on mõeldud inimestele, kes lihtsalt tahavad, et elu toimiks hästi.

Pärast paari päeva Audi Q6 Sportback e-tron roolis tekkis mul üsna kiiresti tunne, et sisepõlemismootor kuulub samasse kategooriasse nagu juhtmega kõrvaklapid või paberkaart autos.

Madalamal sportsedaanil on oma kindel võlu. Aga olgem ausad - mulle meeldib astuda autost sisse ja välja ennast küürutamata. SUV-ide üks suurimaid eeliseid on see, et autost väljudes ei pea välja nägema nagu kokkupakitav aiatool.

Ja siis saabub see irooniline hetk, kui saad aru, et see suur elektriline linnamaastur kiirendab kiiremini kui su senine sportlik mudel.

Elektriautode puhul on midagi veidi sõltuvusttekitavat selles, kuidas auto reageerib kohe. Ei mingit mõttepausi või käiguvahetuse jõnkse. Vajutad ja auto lihtsalt läheb. Elektriautode suur eelis on kohene pöördemoment - ehk auto reageerib kohe, ilma et mootor peaks “üles ärkama”. Audi Q6 e-tron kiirendab 0–100 km/h sõltuvalt versioonist umbes 5- sekundiga - see on juba päris sportlik tulemus, võrreldav näiteks Porsche Macan S või Mercedes-AMG GLC 43-ga.

Kõige kummalisem osa on see, et kogu see kiirendus toimub täieliku rahuga. Mitte midagi ei unda, ei värise ega pinguta. See ei mõju nagu masin, mis üritab iga hinna eest muljet avaldada. Pigem nagu tehnoloogia, mis on lõpuks maha rahunenud.

See auto tundus rohkem nagu liikuv lounge või hästi disainitud tööruum kui sõiduk klassikalises mõttes. Ja kuna mu päevad on tihti hommikust õhtuni kohtumisi ja kõnesid täis, siis sain mõne päeva jooksul aru, et elektriauto kõige alahinnatuim omadus ei ole kiirus. See on hoopis vaikus.

Ja siin ei ole tegelikult küsimus lihtsalt selles, et auto on vaikne. Me elame kogu aeg notifikatsioonide, müra, infovoogude ja stressi sees. Premium-elektriauto tundub korraks nagu maailm keeraks heli maha. See on asi, mida ei saa esimese viie minutiga aru. Aga paari päevaga avastad, et tuled koju vähem väsinuna kui tavaliselt.

Võibolla siin peitubki põhjus, miks luksusautod mõjuvad täna teistmoodi kui veel paarkümmend aastat tagasi. Kunagi pidid autod tegema häält, näitama staatust ja natuke isegi ähvardama. Täna tundub luksus rohkem seotud hea disaini, intuitiivse tehnoloogia ja sellega, kui hästi mingi asi sinu päris ellu sobitub. Ja Audi sobib sinna väga hästi.

Ja see ongi suurem muutus premium-disainis üldiselt. Kui vanasti pidi luksus olema demonstratiivne, siis täna liigub hea disain rohkem vaoshoituse suunas. Vähem “ruumi kõige valjem objekt”, rohkem hästi proportsioneeritud ja enesekindel. Nagu hästi istuv mantel või väga hea parfüüm, millest kõik aru ei saa, aga õiged inimesed märkavad kohe.

Mind ei üllata, et selle mudeli Euroopa esmaesitlus toimus Milanos 2024. aasta disainimessi Salone del Mobile ajal Portrait Milano hoovis. Elasin sel ajal ise ka Milanos ja see oli väga loogiline koht - auto mõjubki pigem nagu hästi disainitud tehnoloogiline ese, mis sobib rohkem disaininädalale kui klassikalisele automessile.

Mida rohkem ma elektriautodega kokku puutun, seda rohkem tundub mulle ka, et need ei mõju enam päris klassikaliste autodena. Bensiiniautod olid lõpuks ikkagi mehaanilised objektid, millele hakati hiljem ekraane juurde panema. Elektriautod mõjuvad esimest korda nagu tehnoloogilised objektid, millel on lihtsalt rattad all.

Ja see nihe muudab tegelikult päris palju. Inimesed räägivad täna autode puhul UX-ist peaaegu sama palju kui mootorist. Sellest, kui intuitiivne mingi asi tundub, kui loomulikult tehnoloogia sinu ümber töötab ja kas auto tekitab stressi juurde või võtab seda vähemaks. Seda olulist nihet inimkeskse disaini filosoofia suunas on välja toonud ka Q6 e-troni sisemuse disainer Ramon Bäurle.

Selle auto juures hakkas mulle eriti meeldima, kui loomulik kogu tehnoloogia tundus. Esipaneel, nn “digitaalne lava” ekraanidega, oli üllatavalt hästi lahendatud. Kogu ergonoomika oli väga täpselt läbi mõeldud. Kõik oli täpselt õigetes kohtades ja piisavalt lähedal, et midagi ei pidanud taga otsima või õppima nagu uut operatsioonisüsteemi. Ja see on haruldasem kui võiks arvata. Teate küll neid autosid, kus kõik näeb piltidel väga futuristlik välja, aga siis avastad sõites, et mingi täiesti elementaarne asi on kadunud. Näiteks ei saa roolilt normaalselt muusikat vahetada ja pead keset sõitu ekraanides surfama nagu otsiks Excelist kadunud lahtrit. Siin oli kuidagi vastupidi. Kõik tähtsad asjad olid täpselt seal, kus su aju eeldas, et need olema peaksid.

Ma olen täiesti veendunud, et pool teekonna elamusest on tegelikult helisüsteem. Bang & Olufsen on siia ehitanud süsteemi, mis muudab auto pigem kuulamisruumiks kui sõidukiks. Kõlarid olid isegi peatugedes, mis tekitab sedalaadi ruumilise tunde, nagu Spotify oleks saanud arhitektuurseks kogemuseks.

Heli oli surround, sügav ja kuidagi pehme samaaegselt. Selline süsteem, mis paneb sind sõitma pikemat teed lihtsalt selleks, et järgmine laul lõpuni kuulata.

Üks asi, mille kohta ma pean ausalt ütlema, mis mind ei veennud, on sisemuse värvilahendus. Kõik hall, sh istmed külmas kõige keskmisemas hallis tonaalsuses - nii neutraalses, et see ei tundu üldse otsusena, vaid pigem otsuse vältimisena. Ja gloss-black plastikut oli selles autos rohkem kui ma luksusbrändilt eeldaksin. See on materjal, mis näeb ilus välja täpselt kaks päeva, hetkeni, mil esimesed sõrmejäljed sinna jõuavad.

Aga see on lõppude lõpuks lahendatav - värvi ja materjali saab valida.

Ühel õhtul sõitsin emadepäevaks ema juurde maale mööda teed, mille kõrged elupuud ja ülesmäge looklevad kurvid mõjuvad peaaegu põhjamaise Toskaana versioonina. Just sellisel teel saad üsna kiiresti aru, kas suur SUV on päriselt hästi lahendatud või lihtsalt väga hästi stiliseeritud.

Ja seal sain ma esimest korda päriselt aru, kui hea selle auto handling tegelikult on. Elektriautodel on aku tõttu raskuskese madalam ja ilmselt see aitab kaasa, aga kõige parem osa oli see, et auto ei tundunud kordagi kohmakas. Ta oli suur ja stabiilne, aga kurvides kuidagi ootamatult täpne. Mõne suure linnamaasturi puhul on alati tunne, et füüsika üritab sinuga vaielda. Selle autoga ei tekkinud seda kordagi.

Mulle meeldis ka väga selle mudeli kerejoon. Eriti see, kuidas tagaosa allapoole langeb. See teeb kogu auto silueti voolujoonelisemaks ja annab talle mingi liikumise tunde isegi siis, kui auto seisab paigal.

Ja siinkohal peaks vist ka selle kurikuulsa “range anxiety” teema ära puudutama, sest see oli üks peamisi küsimusi, mida pärast testsõitu küsiti.

Vahel tundub, et elektriautode maine elab inimeste peas endiselt aastas 2017, kus aku lõppes kuskil Põltsamaa kandis ära.

Audi Q6 e-troni ametlik sõiduulatus ulatub sõltuvalt versioonist ligi 600 kilomeetrini ja vähemalt minu kasutuses tundus see täiesti realistlik number.

Mingis mõttes tundub elektriautode läbisõiduärevus täna juba natuke nagu kunagine hirm, et äkki WiFi kaob ära. Sa mõtled sellele alguses palju rohkem kui hiljem päriselt vaja on.

Ja üks asi, millest inimesed elektriautode puhul liiga vähe räägivad: kui kiiresti harjub inimene ära sellega, et ta ei pea bensiinijaamas käima. Ausalt öeldes olen ma bensiinijaamadest juba ammu tüdinud. Pärast paari päeva elektriautoga tundus sinna tagasi mineku mõte üsna kiirelt absurdne. Mingil hetkel saad aru, et täiskasvanuelu suurim luksus ei ole enam tingimata V8 hääl. Vahel on selleks lihtsalt see, et sa ei pea kolmapäeva õhtul tanklas seisma. Ja just sellistes argistest asjades saab kõige paremini aru, kui mingi objekt on disainitud inimese päris elu jaoks.

Ja mulle tundub, et just selle koha pealt saavad mõned uued elektrilised autod lõpuks päriselt õigesti aru, kuhu maailm liikunud on.