Maitse- ja värviküllane tee

"Roheline tee on suurepärane hommikune ärataja," kinnitab OÜ Firmter tegevjuht ja teespetsialist Maksim Simpson, kes soovitab proovida teed vahelduseks igahommikusele kohvirutiinile.

Gourman?s Tee konsultandi Kriste-Triin Adambergi sõnul algab eestlaste tutvus teega mustast teest, sest see on kõige tavapärasem. Kui mustast villand, leiab huviline end harilikult takseerimas erinevaid maitsestatud teesid. Mõne aja pärast morsitaolisest kuumast joogist tüdinetakse ning hing ihkab midagi enamat. Siis on paras aeg sukelduda naturaalsete maitsearoomide avastamisse. Kõige rohkem võimalusi selleks pakub roheline tee.

Roheline tee on elav tee, milles on kõige rohkem raviomadustega toimeaineid.

?Siiani on kindlaks tehtud profülaktiline mõju siseorganite haigustele, samuti vähendab roheline tee südame- ja veresoonkonna haiguste riski ning hoiab ära teatud liiki kasvajate teket,? loetleb Aia tänava Teemaja teemeister Vahur Kell. Põhjuseks on rohelise teelehe minimaalne töötlemine, peale korjamist seda vaid kuivatatakse ning vajadusel lõigatakse.

Must tee on korralikult töödeldud lõppresultaat, mille saamiseks lehte närbutatakse, fermenteeritakse, kuivatatakse ja lõigatakse. ?See on nagu surnud tee ? ei tee halba, aga mitte ka head,? ütleb Simpson, ?täiesti sobilik võileivakõrvaseks.?

Kes nõudleb maitse- ja aroomiavastust, leiab üles teepoe, kus leidub teesid kõige erinevamale maitsele ning rahakotile. Alates igapäevaseks tarbimiseks taskukohase hinnaga rohelistest, lõpetades eriti eksklusiivse lootoseseemne- või krüsanteemiõie teedega. Silmailu pakub hinnaline jasmiiniõietee Dragon Phoenix Pearls, mille rohelistesse lehtedesse keeratud õied kuumas vees tasahilju avanevad. Ekstreemsust leiab aga näiteks riisi ja maisiga röstitud teest Geumaicha, mille maitse meenutab juba pigem puljongit.

Avastamist väärivad eestlaste jaoks veel suhteliselt uudsed värvilised teed ? valge, kollane ning punane. Värvilised teed saadakse Simpsoni sõnul teelehe erineva kestvusega fermenteerimisel elava rohelise ning täistöödeldud musta vaheetappides. Kuumas uduniiskes ruumis toimuva protsessi käigus värvuvad lehed järjest tumedamaks ning muutub nende keemiline koostis. Valge tee on vaid kergelt fermenteeritud, millele viitab vaid kitsas tume riba lehe servas. Punane teeleht on aga roheline veel vaid südamikust.

Selleks, et õppida teed hindama, peab maitset kasvatama. Simpson soovitab alustada odavamast rohelisest teest, sest kätte tuleb saada tee õige valmistamine.

Teefriigi arsenali kuulub selleks spetsiaalne põhjast õhuvahega ning pealt auguga kaanega tee valmistamise kruus, mis on ideaaljuhul portselanist ning päris kallis, makstes orienteeruvalt 400?500 krooni. Õige tass on sõelata ning teepuru puistatakse otse tassi põhja. Sõltuvalt lehe suurusest arvestatakse orienteeruvalt teelusikatäis teepuru tassi kohta. Kellele meeldib kangem, paneb rohkem, kellele mahedam ? see vähem. Üldiselt tuleb hea tee saamiseks võtta 1 liitri vee kohta 12?14 g teelehti, mida on alguses parem kaaluda ? kuni käsi harjub.

Teepurule valatakse kuum, kuid mitte keema tõusnud vesi, sest heas joogis peab olema piisavalt hapnikku. Vesi on tee valmistamise juures tähtis, sest sellest sõltub tee lõppresultaat 60 ulatuses ja ükski kallis tee ei suuda seda puudujääki korvata. Eesti vesi on küll puhas, kuid hea tee valmistamiseks liiga kare. Simpson soovitab parima tulemuse saavutamiseks kasutada hoopiski Soome Fennicat, aga sobib ka puhas lumevesi.

Vesi valatakse kruusi kolmes järgus: kõigepealt 1/3 tassi, misjärel lastakse teel kaane all tõmmata 2?3 minutit. Siis lisatakse vastavalt teine ja lõpuks kolmas kolmandik. Ideaalne roheline tee vajab nii vaid üheksa minutit kannatlikkust. Must tee valmib 3?4 minutiga. Seejärel libistatakse kaas õrnalt ära ning aromaatne jook valatakse avara suuga madalasse tassi.

Kui odava teega on valmistamise vilumus käes, võib proovida midagi kallimat. Endalt tasub küsida, kas esikohal on maitse, aroom või hoopiski värv? Seejärel on poes esimene asi avada purk ja nuusutada. Hea tee tunneb ära tolmja kihi järgi, mis näitab tee kõrget kvaliteeti.

Hommikuseks ergastajaks sobib purustatud lehest roheline tee või must suitsutee, mille tõmbamisest jääb kööki soe lõkkelõhn. Hiljem sobivad õrnamaitselised valged, aga ka lillelised FOP-tähisega mustad teed. Valge tee on suurte lehtedega ning eriti pehme ja õrna maitsega, sellest valmistatud tee näeb välja nagu kergelt värvunud vesi.

Kasvutingimuste suhtes vähenõudlik teepõõsas kasvab üle kogu maailma, kuid eelistab kasvamiseks troopilisi ning subtroopilisi alasid, kus on parajalt niiskust ning nõrgalt happeline pinnas.

Tee kodumaaks peetakse aga Kagu-Aasiat. Legendi järgi avastas teepõõsa lehtede värskendava toime Hiina ärksa vaimuga keiser Shen Nung 5000 aastat tagasi. Esimese teadaoleva raamatu teest kirjutas Lu Yu aastal 800. Kloostris üles kasvanud mehe zen-budistlikust filosoofiast läbi põimunud käsitlus mõjutas hiljem teekultuuri nii Hiinas kui ka sajandeid hiljem Jaapanis, kuhu teeseemned jõudsid misjonäride vahendusel mediteerimise hõlbustamiseks.

Jook levis peagi kloostritest väljapoole ning jõudis kiiresti kõikidesse ühiskonnakihtidesse, saades igapäevaseks joogiks nii Hiinas kui ka Jaapanis. Lisaks kasutati teed erijuhtudel. Läänemaailmas teetseremooniateks nimetatud teejoomiste eesmärgiks oli tekitada erilisi vaimseid seisundeid.

Jaapani tseremoniaalne tee valmistatakse spetsiaalsest pulbritaolisest teepurust. Vesi kuumutatakse seejuures vaid 60 kraadini ning teel lastakse tõmmata eelsoojendatud kannus vaid üks minut. Selle ajaga jõuab välja kujuneda vaid tee aroom, mida jaapanlased eriti kõrgelt hindavad.

Autor: Kersti Gorstov