Parem sees kui väljas

Siinjuures tuleb aga arvestada, et täiendav majanduskasv prognoosiperioodil (aastad 2005?2010) kujuneb nii otsesemate kui kaudsemate tegurite baasil.

Suhteliselt otseseks teguriks on Euroopa Liidu struktuurifondide mõju, mis tõstab väga tuntavalt võimalusi eelkõige infrastruktuuri moderniseerimiseks. Kuna Eesti ligipääs Euroopa Liidu turgudele on juba praegu küllalt hea, siis siin suuri muudatusi oodata ei ole, pigem Euroopa majanduse üldisest kosumisest tulenevat ekspordimahtude tõusu. Ja meie ekspordigeograafia järk-järgulist laienemist Euroopa Liidus. Vahepealse vahendatuseastmega teguriks võib lugeda välisinvesteeringute suurenemise, mida eksperdid loevad tuntavaks. Lisanduvad ka kaudsemad mõjud; näiteks võiks tuua kasvõi võimaluse tõsta meie tootmise üldist tehnoloogilist ja organisatsioonilist kultuuri, liikuda kõrgema lisandväärtusega ekspordile, võita stabiilsemaks muutuvatest majandussidemetest Venemaa ja SRÜ majandusruumiga.

Täiendava majanduskasvu saamine nende kaudsete mõjurite abil ei ole kindlasti automaatne, palju sõltub siin Eesti läbimõeldud jõupingutustest. On vale keskenduda ainult Euroopa Liitu sissesaamisele. Pigem tuleb mõelda selle peale, milline peaks olema Eesti järgneva aastakümne arengumudel Euroopa Liidus. Kui me tahame olla tõeliselt edukas (Iirimaa näitest on juba piisavalt räägitud), siis peame koostama üksikute valitsuste võimulolekuperioodidest selgelt pikema ulatusega arenguprogrammi, mitte niivõrd Euroopa Liidu kui meie endi jaoks.

Kas saab olla ?majanduskasvu tiiger? ka väljaspool Euroopa Liitu? On ju siis võimalik hoida maksud madalamad, hinnatõus mõõdukam ja vältida muidki ?eurolollusi?. Selge enamik majanduseksperte on veendunud, et see pole võimalik. Pigem võib sel juhul eeldada, et Eesti majanduskasv alaneb ka praegusega võrreldes.

Põhjused on silmnähtavad. Suu tuleb puhtaks pühkida Euroopa Liidu struktuurifondide rahadest kui majanduse moderniseerimise ressursist. Välismaistest investeerijatest võiksime loota heal juhul vaid nendele, kes on väljas nn odava tootmissisendi peal ja ei kavatse Eestis midagi keerukamat ja kallimat tegema hakata.

Rahvusvahelised rahaturud leiaksid, et Eesti kui majanduskeskkonna prognoositavus on langenud, edaspidi jääksime väikeriigina, kelle eripära ei viitsita endale selgeks teha, lihtsalt tõsisema tähelepanu alt välja. Ligipääs Euroopa Liidu turgudele, vähemalt toiduainete ja teenuste osas, halveneks. Ameerika on liiga kaugel, et seda kompenseerida. Tulemuseks oleks kahanev majanduskasv, vähenev tööhõive, vajadus hakata palgatõusu kunstlikult pidurdama.

Aga äkki on kõike nimetatut võimalik kompenseerida Euroopa Liidu puhul mittevõimalike võtetega, nagu ülimadalad maksud, ülilihtsad protseduurid ja üliodav riik? Ultraliberaalses utoopias on see võimalik, tegelikus elus mitte. Edasiliikumine ses suunas takistab mitte ainult Euroopa Liidule omane sotsiaalne mõtlemine, vaid ka Eesti enda sisemised sotsiaalsed piirangud. Nendeks on eelkõige meie suur varanduslik kihistumine, vajadus tugevdada sotsiaalset sidusust ja tagada meie suhteliselt väiksele arvule elanikele korralik haridus ja väljaõpe. Muidu peavad ettevõtjad valima: kas viia tootmine sobiva tööjõu puuduse tõttu Eestist välja või mõjutada riigivõimu immigratsiooni soosivate poliitikate rakendamiseks.

Astumisega Euroopa Liitu satub Eesti majandus ja ühiskond sporditerminoloogiat kasutades mitte niivõrd klubisse kui kõrgemasse liigasse. Kõrgemas liigas on ka rangemad nõuded, tuleb rohkem pingutada ja trenni teha, läbimõeldumalt tegutseda. Vaid viisakast käitumisest ei piisa. Aga ka võimalused on hoopistükkis paremad.