Ärimehed poliitikas

Kui Jüri Mõis astus poliitikasse, siis mina oma naiivsuses mõtlesin, et sellest nüüd vist midagi head tuleb: inimestel, kes rahandusest suurt midagi ei jaga, on tihti kujutelm, et kui keegi suudab luua panga ja vedada selle edukalt läbi börsikriisist, siis on poliitika talle lapsemäng. Aga ennäe, poliitikas hakkasid avalduma hoopis Mõisa mõistuse varjuküljed... Niisamuti on Palts kaks korda poliitikasse sisse hüpanud, aga sama kähku ka välja.

Aadu Luukas ütles (eks Paltsu silmas pidades), et ärimees peaks enne poliitikasse minemist siiski mõtlema, kas tal on kusagil minevikus kahtlaseid ärisid, mida saaks asjast huvitatud välja kaevata ja tema kukutamiseks ära kasutada. Aga kas on ainult kahtlased ärid süüdi selles, et ärimeestel poliitikas just sageli särada ei õnnestu? Jüri Mõisa minevikust ei leitud ju midagi kahtlast? Peale sõpruse Meelis Laoga ja kahtlustuse, et ta õhtuti kodus raamatuid ei loe. Aga Charles Dickenski olevat lugenud 12aastaseni ja edaspidi vaid ise kirjutanud; küllap pidi Mõis kauemgi ilukirjandusega maadlema - keskkooli lõpuni välja (ma kahtlen, kas Bush-juunior rohkem raamatuid läbi on lugenud, aga presidendiamet sujub tal küll - kui nüüd Iraak teda maha ei murra).

Teisest küljest on raske uskuda, et Mart Laar, Lennart Meri või teised edukad poliitikud panka suudaksid juhtida, isegi mitte riigipanka, mingist suurest eraärist rääkimata. Mulle tundub, et asi pole mitte selles, et Mõis oleks rumalam kui Laar või vastupidi, või et ärimeestel oleks igaühel luukere kapis, vaid et vahe on neis kahes süsteemis endas: riigis ja eraäris. Peaks ju olema küll nii, et juhtimine on ikka juhtimine, aga ei ole: riigil on eraäriga sama palju sarnasust kui krokodillil varesega, ja võimekas juht, kes on ühes süsteemis harjunud tegutsema ning tunneb ennast seal kindlana, sel tõmmatakse teises süsteemis justkui jalad alt; ta ei saa aru, miks see stiil, mis talle ühes süsteemis edu tagas, teises süsteemis äkki enam ei tööta.