Mari Meel • 19 oktoober 2003

Ärimehed poliitikas

Kui Jüri Mõis astus poliitikasse, siis mina oma naiivsuses mõtlesin, et sellest nüüd vist midagi head tuleb: inimestel, kes rahandusest suurt midagi ei jaga, on tihti kujutelm, et kui keegi suudab luua panga ja vedada selle edukalt läbi börsikriisist, siis on poliitika talle lapsemäng. Aga ennäe, poliitikas hakkasid avalduma hoopis Mõisa mõistuse varjuküljed... Niisamuti on Palts kaks korda poliitikasse sisse hüpanud, aga sama kähku ka välja.

Aadu Luukas ütles (eks Paltsu silmas pidades), et ärimees peaks enne poliitikasse minemist siiski mõtlema, kas tal on kusagil minevikus kahtlaseid ärisid, mida saaks asjast huvitatud välja kaevata ja tema kukutamiseks ära kasutada. Aga kas on ainult kahtlased ärid süüdi selles, et ärimeestel poliitikas just sageli särada ei õnnestu? Jüri Mõisa minevikust ei leitud ju midagi kahtlast? Peale sõpruse Meelis Laoga ja kahtlustuse, et ta õhtuti kodus raamatuid ei loe. Aga Charles Dickenski olevat lugenud 12aastaseni ja edaspidi vaid ise kirjutanud; küllap pidi Mõis kauemgi ilukirjandusega maadlema - keskkooli lõpuni välja (ma kahtlen, kas Bush-juunior rohkem raamatuid läbi on lugenud, aga presidendiamet sujub tal küll - kui nüüd Iraak teda maha ei murra).

Teisest küljest on raske uskuda, et Mart Laar, Lennart Meri või teised edukad poliitikud panka suudaksid juhtida, isegi mitte riigipanka, mingist suurest eraärist rääkimata. Mulle tundub, et asi pole mitte selles, et Mõis oleks rumalam kui Laar või vastupidi, või et ärimeestel oleks igaühel luukere kapis, vaid et vahe on neis kahes süsteemis endas: riigis ja eraäris. Peaks ju olema küll nii, et juhtimine on ikka juhtimine, aga ei ole: riigil on eraäriga sama palju sarnasust kui krokodillil varesega, ja võimekas juht, kes on ühes süsteemis harjunud tegutsema ning tunneb ennast seal kindlana, sel tõmmatakse teises süsteemis justkui jalad alt; ta ei saa aru, miks see stiil, mis talle ühes süsteemis edu tagas, teises süsteemis äkki enam ei tööta.

Juhi jaoks tähtsaim erinevus nende kahe süsteemi vahel on selles, et vabaturul asetsev äri on oma inimressursi suhtes avatud süsteem, riik aga üht-otsa-pidi suletud, ja just alumisest otsast, kust ärijuht on harjunud kõik halva ja liigse välja raputama. Ärijuht teab raudselt, et tema süsteem peab töötama efektiivselt. Kui tema äri ei suuda teistega konkureerida, tuleb pankrot! Efektiivsuse tagavad head töötajad. Seepärast tuleb püüda parematele maksta nii kõrget palka, et need mujale üle ei jookseks, ja viletsamad tuleb lahti lasta ? selle arvel saab tõsta paremate palka. Kõik, kes tööga küllalt hästi hakkama ei saa, tuleb halastamatult lahti lasta ? halastus selles osas viib laostumiseni!

Riik on küll eraäri moodi selles, et kui ta on vähegi vaesem mõnest oma naabrist, peab ta ikka arvestama ajude äravooluga. Nii et sealtpoolt otsast on ta, kui ta oma piire just vägisi kinni ei hoia, avatud. Teiselt poolt pole vanu või väeteid võimalik riigist kuhugi välja saata.

Ärijuhi ja poliitiku vahe on selles, et ärijuhi potil on all krookpael, kust ta saab põhja-kontingendi välja potsatada; poliitikul seda võimalust pole; tema peab hoolitsema selle eest, et puljong pöörleks ja põhjaelanikele ka midagi jätkuks ? ta peab koguni leppima sellega, et tema põhimure on põhjaelanikud: kui seal valitseb vaesus, viletsus, haigused, harimatus, vägivald ? läheb kogu supp haisema ja ettevõtlikel ei jää muud üle, kui naaberpotti karata.

Jüri Mõis omal ajal püüdis asja lahendada radikaalselt: ütles, et paneme kõik inimesed linna elama. Kindlasti tuli ta selle peale oma leidliku ärimehevaistuga, mis püüab asju lahendada efektiivsuse seisukohalt. Kuigi see mõte pole päris originaalne: säästliku arengu uurijad leiavad, et inimesed siin ülerahvastatud maakeral tulekski koondada suurtesse kõrghoonestatud linnadesse ? nii võtavad nad looduselt vähem ruumi ära; ka on linnas kool ja haigla kodule lähemal; transport on odavam, teekonnad lühemad.

Ometi pidas vist küll enamus meist seda ettepanekut kohutavaks ja riigile hukatuslikuks. Miks? Minu meelest sellepärast, et nii nagu ta selle esitas, ei olnud seal tunda hoolivust looduse suhtes, vaid pigem vastumeelsust. Justkui ta vihkaks maad, kus ta on pidanud veetma vaese kibeda lapsepõlve. Aga poliitiku jaoks peaks looduskeskkond olema üks neist põhjakihi-elementidest, mille kukil me elame ja mida me lihtsalt peame rasvapallikestega turgutama, sest ka kõige rammusamad meist ei taha elada vangistatuna linna, mille ümber on vaid vaenulik võsastunud kõnnumaa, võibolla mõne kanepikasvatuse või puskariajamise-taluga kusagile padrikusse peidetud, maa, kuhu ilma püssimeestest saatjateta astuda ei julge... ja ega siis turistki tahaks siia tulla.

Palun vabandust Jüri Mõisalt, kui ma tema nime ehk liiga tihti suhu võtsin, kokkuvõttes tahtsin öelda vaid seda, et kui ärijuhil on juhtmõtteks efektiivsus, siis poliitikul on selleks miski muu, mida tänapäeval armastatakse nimetada jätkusuutlikkuseks.

Hetkel kuum