Eestil ei ole kultuuripoliitikat

Pealinnas ollakse ärevil ? 90 aastat Eesti Draamateatri vastas raamatuid müünud kauplus Rahva Raamat on majaomanike surve alla sattunud. Esialgu nõutakse poepidajalt küll ainult seda, et nad oma äri koomale tõmbaksid, kuid taustalt on selgelt näha ka lõppeesmärk: tõsta raamatud kogu täiega tänavale. See on tõsiselt ärritanud kirjanikke ja kirjastajaid, küllap ka teisi kultuurseid inimesi.

Siit, maalt, vaadatult sünnitab kirjarahva sebimine Rahva Raamatu ümber üksjagu hämmingut: on nad ikka nii naiivsed nagu ennast välja näitavad või ei tea tõesti, mis Eesti riigis toimub? Raplamaal näiteks (tõsi, ainult 37 270 elanikku) ei ole selle aasta kevadest peale enam ühtegi raamatupoodi. Pärast viimase kaupluse sulgumist laiutasid kohalikud kultuuriametnikud käsi ja seletasid, et ärisse nemad ei sekku - kui raamatupoodnikud on nii saamatud, et ei suuda otsa otsaga kokku viia, siis süüdistagu ainult ennast. Ja kui ametnikke kultuurivaenulikus ükskõiksuses süüdistati, siis tegid nad solvunud näokesed ette ja küsisid vastu, milline seos on kauplemisel ja kultuuril. Hästi küsitud.

Hiljem on lisatud, et tänitajad on pahatahtlikud, sest mitmes pudupoes ja muus kaubandusettevõttes on ju raamatuletid olemas. Kultuuri- ja kaubandusjuhtidele on üsna raske selgitada, et mitte kõik trükitud asjad, olgu või kõvade kaantega, ei ole veel raamatud.

Tegelikult ongi kogu probleem selles, et Eesti ei ole jõudnud taasiseseisvumise järel selget kultuuripoliitikat välja töötada. Kõike muud on olulisemaks peetud. Kummalisel kombel on nõnda arvanud ka mitut masti kultuuriametnikud. Tulem on käes ? raamat, tänu millele siinne matsirahvas kunagi Euroopa kultuurijanusemate hulka tõusis, on väga paljudele kättesaamatuks luksuseks muutunud. Laiemas mõttes kehtib see suures osas kogu kõrgkultuuri kohta. Äri on asemele toonud kommertsi, mille laostavast mõjust võiksime rääkida ehk kümne või kahekümne aasta pärast. Kui siis veel rääkijaid on.

Ja kõiges selles on mõttetu süüdistada äriinimesi, olgu nad advokaadid või kinnisvaraarendajad. Kõik kalad hakkavad mädanema ikka peast. Kultuurijuhid ei tea täpselt, mis asi see kultuur on ja mida temaga teha tuleks.

Autor: Tõnis Tõnisson