Puitkiudvill ehk tselluvill

Puitkiudvilla ajalugu sai alguse kahekümnendatel aastatel Põhja-Ameerikast, kus kulunud ja purustatud rahapaberile otsiti rakendust. Avastati, et tihedat paberimassi saab kasutada edukalt pööningute soojustamisel. Tänapäeval toodetakse puitkiudvilla valitud ajalehepaberist, mille trükivärvideks on kasutatud kahjutuid taimseid värve. Ka paigaldustehnoloogia ja kasutusvõimalused on täiustunud. Puitkiudvilla paigaldatakse spetsiaalse puisteseadmega ning temaga soojustatakse horisontaalpindu, seinu ja kaldpindu. Lisaks puistevillale toodetakse ka plaatvilla. Peenestatud makulatuur või jahvatatud puitkiud moodustab soojustuse massist 80?90.

Horisontaalpindadel kasutatakse tavalist ehk kuivpuhet või liimainega niisutatud nn märgpuhet. Viimane võimaldab puitkiudvillal nakkuda konstruktsiooni külge, vältida vajumist ja anda suurema tiheduse. Horisontaalpindade puhul tuleb arvestada ka villa vajumisega, mistõttu soojustuskiht peab olema paigaldamise ajal projekteeritust umbes 20 paksem. Vanade palkmajade puhul peab märgmenetlusega ettevaatlik olema ning veenduma, et uus kogus niiskust ei paneks vohama varjusurmas või alles hoogu võtvaid hallitusseeni.

Seinte soojustamisel kasutatakse nn liimainega märgpuhet. Selline soojustusviis tagab monoliitse, vuugivaba isolatsioonikihi kogu konstruktsiooni ulatuses. Eriti tõhus on selline moodus renoveerimisel, kus soojustuskihi paksus võib kõikuda sentimeetreid. Samuti kohtades, kus on juhtmed või torud, täidab puitkiudvill kõik vahed. Samas peab aga viimistluse paigaldamisega ootama seni, kuni soojustus on korralikult kuivanud. 20 °C temperatuuri juures võib see kesta viis kuni kuus nädalat. Ruumi kütmine ja tuulutamine aitavad kuivamist kiirendada. Enne õhutõkke paigaldamist ja viimistlustööde alustamist peab villa niiskussisaldus olema alla 12. Kaldpindadel ehk katuslaed, sarikate vahed täidetakse villaga peale tuuletõkke ja õhutõkkepapi paigaldamist, kasutades selleks mõeldud puisteseadet. Õhutõkkepapp on piiratult õhuniiskust läbilaskev materjal, mis on välja töötatud puitkiudvilla tarvis. Materjal erineb tavalisest ehituspapist sellepoolest, et on märgatavalt tugevam (kasutatud on klaaskiudvõrku) ning tema veeauru läbilaskvusvõime on laborites testitud.

Puitkiud puistevilla isolatsioonivõime põhineb puidu loomupärastel omadustel, paigaldustehnoloogial ja tihedusel. Tihedus on erinev sõltuvalt paigalduskohast ja metoodikast. Vabapuistes on puitkiudvilla erikaal u 26 kg/m³ kohta, sama märgpuistes u 36 kg/m³ kohta. Märgpuistes seina konstruktsioonis u 36 kg/m³ kohta, kuni 60° kaldpindadel u 48 kg/m³ kohta ja vertikaal pindade soojustamisel kuni 63 kg/m³ kohta. Selline tihedus pärsib konstruktsioonisisest õhuliikumist ja muudab soojustuse vähem tundlikuks tuule- ja aurutõkke paigaldusvigade suhtes. Eraldi väärib märkimist puitkiudvilla võime siduda ja vabastada niiskust. See tähendab, et suvisel ehk niiskel perioodil imendub liigne niiskus ruumist konstruktsiooni seda kahjustamata ja talvisel, kuival kütteperioodil vabaneb tasakaalustades siseõhu kliimat ilma energiakulukate lisaseadmeteta.

Puitkiudvilla eristab plaat- (rull)villadest märgatavalt kiirem paigaldus, puudub ladustamise vajadus ehitusel, soojustamisel ei pea kasutama aurutõkkekilet, ei jää lõikamisest tingitud jääke ega utiliseerimisvajadust. Tavaliselt kaasneb puitkiudvilla kasutamisega konsultatsioon ja ettevalmistustööde kontroll paigaldajate poolt.

Samas peab arvestama, et väga väikeseid koguseid ei paigaldata ning minimaalseks koguseks võiks olla 6 m³. Samuti puuduvad valikus sellised spetsiifilised tooted nagu tuletõkkevill, koormust taluv ja torude isoleerimiseks mõeldud vill. Isepaigaldajatele tuleb ka madala hinnaklassi mineraalvill odavam kui puitkiudvill.

Arvatakse, et puitkiudvill on tuleohtlik materjal, kuid nii see ei ole. Põlemist aeglustavate boriidide (booraks või boorhape, mis moodustab soojustuse massist u 20) kasutamine ja tule levikuks vajaliku õhu vähene juurdepääs muudab puitkiudvilla raskesti põlevaks, mis annab pikema evakuatsiooniaja paljude ?mittepõlevate? villadega võrreldes (ega vill maja püsti ei hoia). Tulekahju korral tselluvill ei põle leegiga, vaid söestub. Boriidid aitavad soojustusest eemale hoida ka närilisi ja takistavad hallituse teket puidus.

Puitkiudvilla on sobiv lisaks puitkarkassmajadele kasutada nii vanade palkmajade kui ka uute peenest palgist seinakonstruktsioonide lisasoojustusena. Samuti tasub märkimist, et kui maja elukaar saab kord läbi, võib puitkiudvilla kasutada uuesti või matta pinnasesse ilma keskkonda kahjustamata.

Suurim erinevus mineraalvillade (klaas- ja kivivillad) ja puidupõhiste (tselluvill, saepuru) soojustusmaterjalide vahel on nende hügroskoopsuses ehk niiskusmahtuvuses. Puidupõhised materjalid on suurema niiskusmahtuvusega kui mineraalvillad. Lisaks sellele on ka nende tasakaaluniiskuse saavutamise aeg pikem ? see tähendab, et materjal märgub aeglasemalt, mis aitab tal üle elada lühiajalisi kõrgemaid niiskuskoormusi. Kuid analoogselt märgumisega toimub ka kuivamine aeglasemalt. Suurema niiskusmahtuvuse ja aeglasema tasakaaluniiskuse taseme saavutamise tõttu on tselluvilla niiskustase sügis- ja talveperioodil madalam. See omadus alandab hallituse tekke ohtu sügisperioodil ja kondenseerumise ohtu talveperioodil. Kuna tselluvillaga piire sisaldab rohkem niiskust, on kevadine väljakuivamise aeg tema puhul pikem kui mineraalvilladel.

Allikas: Puuinfo

Autor: Argo Lindpere