Söödi sinine Supilinnas

Tartu kesklinna kõrvale, otse botaanikaaia taha jääb sulnilt vaikne ja pisut räämas Supilinn. Selle omamoodi imagoga linnosa lagunenud tänavail kõndides otsib silm alateadlikult kasse. Neid peaks sisetunde järgi olema keras akendel ja saba püsti aia peal kõndimas. Tüünet vaikust peaks lõhestama mõni kräu ja naabrimehe hõige. Just sellises veidi räämas, kuid koduses ? ilmselt nostalgia kuskilt nõukogude ajast, kui plastmassise välimusega euroremont oli veel tundmatu suurus ? linnaosas elab hingehoidja Naatan Haamer. Omal ajal luuletajale ja Eesti kultuuritegelasele Karl Eduard Söödile koduks olnud majas on Naatanil keskmise suurusega kahetoaline korter.

Majade ja korterite numbritega on Supilinnas lood veidrad. Nii on maja numbri järel sageli täht ja neid võib üsna mitu enne olla, kui jälle mõne uue numbriga maja silma hakkab. Naatani majal on siiski ainult number, kuid see-eest on korter 3a. Õnneks pistab naabrinaine uudishimulikult pea nurga tagant välja ja kergendab otsinguid pimedate soppidega koridoris. Õige ukse avanedes pahvatab aga kottpimedasse nurgatagusesse valgus ning esimene, mida silm märkab, on korteri tagumises otsas vastu vaatav punastest tellistest sein.

Naatan on korteris remonti teinud kevadest saati ja tänaseks töödega enam-vähem valmis saanud. ?Ma pole siin tegelikult ehitanud, vaid loomingut teinud,? ütleb Naatan muheledes. Ja seda on tunda, sest algusest peale ette planeeritud remondi tulemus oleks oluliselt ilmetum. Naatanile on aga seinad ja põrandad ise töö käigus ette öelnud, mida edasi peaks tegema ja kuidas lõpptulemus huvitavam tuleb.

See, et üks sein sai lahtiste tellistena jäetud, oli samuti juhus: ?Puhastamise käigus selgus, et osa seina on tellistest. See sai siis puhtaks kraabitud,? ütleb ta. Teine pool, mida nüüd valge krohvikiht katab, on aga puidust ning seda polnud mõtet paljaks nühkida ? tulemus oleks ka soojapidavuse seisukohast liiga hõre jäänud. Nii sai sein uue lubikrohviseguga kaetud ning lõpuks lubivärviga üle tõmmatud. Värvimiseks kasutas ta juba valmis lubivärvi ja tulemus ei ole sugugi tolmune: ?Lubi peab olema korralikult kustutatud, siis ta hiljem määrima ei jää,? teab Naatan öelda. Krohvi ja värvi kandis ta seinale pintsliga ja tulemus jäi mõnusalt veidi krobeline.

Tellistest seina võõpas ta üle munalakiga. ?Segasin kokku võrdsetes osades muna, õli ja vett,? räägib Naatan ja lisab, et pani segusse ka munakollased, kuigi nii tegelikult ei tehta. ?Kahju hakkas kollastest lihtsalt,? naerab ta. Põnev on ka raudahju taha jääv savikrohviga sein. Tegemist pole päris tavalise lahendusega. Krohv koosneb kolmest kihist, millest keskmine on must. ?Tegelikult oleks pidanud musta pigmenti ostma, aga see oli hirmus kallis. Ma siis ostsin hoopis koti grillsütt ja tampisin hästi peeneks,? ütleb ta. Selline kolmekihiline krohv andis hea võimaluse seina peale huvitavaid värvilisi kujundeid uuristada. Muide, see söega kiht sõrmi ei määri.

Üks aeganõudvamaid ettevõtmisi oli põrandate korrastamine. Kööginurgas selgus, et mõned lauad on otstest mädad. Kuna samasugust materjali polnud enam kusagilt võtta, otsustas ta kergema vastupanu teed minna ning jupid maha lõigata ja asemele segu valada. Viimasesse uputas ta tellisekilde.

Põrandalauad said puhtaks ühes toas kuumapuhuriga ja teises lihvides. Seejärel pühkis ta saepurutolmu pragude täiteks laudade vahele ja õlitas põranda. ?Algul segasin tolmu PVAga, aga siis vaatasin, et piisab sellestki, kui laudade vahele pühitud saepuru õliga küllastada,? räägib Naatan.

Omaette vaatamisväärsus on korteri tualettruum, mis on täiesti uus ehitis. Siingi on üks ruumi sein puhastatud tellistest. Ainult munalaki kihte on erinevalt toa ühest siin niiskuse tõttu kolm. Kunagine ukseava on kujundatud kraanikausi kohaks ning uus sein on kaetud mosaiigiga. Kui kivikildude kinnitamiseks on ta kasutanud tavalist plaatimissegu, siis peeglitükid tuli seina liimida. ?Proovisin algul need ka plaatimisseguga kinni saada, aga segu sõi peegli tagant mustaks,? räägib ta. Väikeseks ilmestavaks detailiks on tualettruumi ja koridori vahelises seinas olev tilluke vitraažaken. ?äin vitraažikojas ja säisin väilise klaasi killud tavalise klaasi peale ning need sulatati ilusasti kokku,?räib Naatan, kellel oli kindel soov selline aken saada.

Toas ringi vaadates ja tööle tagasi mõeldes usub ta, et tegemise käigus tuleb kuulata, mida ruumil öelda on, mitte kasutada tavalisi lahendusi, sest kõik ju teevad nii. Nii saab korterist tõepoolest kodu.