Milleks meile Europarlament?

Ivar Raig 01. juuni 2004, 00:00

Euroopa Parlamendi (EP) Eesti 6 saadiku valimisteni on jäänud loetud päevad. EL on eeskätt majandusühendus, lõviosa tema 23 000 kohustuslikust õigusaktist puudutab otse või kaude kõiki Eestis tegutsevaid ettevõtteid ja ka FIEsid. Sellepärast pole ükskõik, kes Eestit esindavad.

Tähtsaimad poliitilised (ka majanduspoliitilised) otsused võetakse vastu ELi tippkohtumistel, mis toimuvad tavaliselt kolm-neli korda aastas. Nende alusel koostab Euroopa Komisjon (EK) nn Rohelised raamatud kontseptsioonidega, siis Valged raamatud tegevuskavadega, kuidas otsuseid ellu viia. Tegevuskavad sisaldavad tavaliselt nimekirju ELi kohustuslikest regulatsioonidest ja direktiividest, millede alusel liikmesriigid võtavad vastu oma siseriiklikud seadused.

Kõikide regulatsioonide ja määruste algatamise ainuõigus ja ka menetlusest tagasikutsumise õigus igas otsutamise faasis on EK-l, mida võib pidada ka ELi valitsuseks. ELi õigusaktid võtab vastu aga Ministrite Nõukogu, kuhu kuuluvad vastava ala ministrid igast liikmesriigist erinava arvu häältega (Eesti ministril 4 häält kokku rohkem kui 300st). Aasta-aastalt on suurenenud EP osa seadusandlike aktide menetlemisel, kuid paraku pole senini ühtegi akti, mille puhul EP-le jääb lõplik otsustusõigus.

Seega on Eesti esindajad, kes osalevad ELi seadusandliku protsessi otsustamise faasides, juba nimetatud. Need on eelkõige Siim Kallas kui EK liige ja praeguse valitsuse ministrid, kes juba osalevad Ministrite Nõukogus seadusi vastu võtvatel istungitel.

EP on piiratud seadusandlike ülesannetega lobiorganisatsioon, mis mõjutab eelkõige EKd, vähemal määral ka kõiki teisi ELi institutsioone.

Peaaegu täielikult puudub EP-l pädevus nt väga mahuka põllumajanduse seadusandluse (üle 7000 akti) vastuvõtmisel ja muutmisel. Ka ELi eelarve koostamisel on EP-l vaid piiratud pädevus, ehk ainult nn mittekohustuslike kulude osas. Ühtse põllumajanduspoliitika ja teiste kohustuslike kulutuste eelarve teeb üksnes Ministrite Nõukogu EK range protseduuri kohaselt.

Seega puudutab EP mõjutamisõigus vaid pisut rohkem kui pooli õigusakte ja vaid poolt ELi eelarvet. EP liikmetel pole õigust seadusakti algatamiseks või selle menetlusest välja arvamiseks. Põhiliseks EP õiguseks jääb EK tervikuna ametisse nimetada ja ka tagasi kutsuda ning esitada komisjoni liikmetele küsimusi ja järelepärimisi.

Ükskõik kuidas praegused EP kandidaadid ka EP rolli valimiskampaanias püüavad suurendada, jääb EP veel kauaks eeskätt esindusorganiks, jututoaks, kuhu kuuluvad enamasti rahvusriikide teenekad emeriitpoliitikud, suurest poliitikast välja langenud, eelpensionile saadetud või opositsiooni jäetud poliitikud. EP pädevus ei suurene rahvusriikide parlamentide rolliga võrreldavaks isegi mitte ELi Põhiseadusliku leppe projekti kohaselt. Kuid Eesti esindajad EPs peaksid võitlema, et suurendada rahvusparlamentide rolli Euroopa integratsioonis.

Riigikogul võiks olla ELi õigusakti initsiatiivi õigus, teatud tingimustel ka vetoõigus ELi õigusakti projekti suhtes. Rahvusparlamentidel võiks olla ka õigus ELi alusdokumentide ja liitumislepingute muutmise algatamiseks lähimus-(subsi-diaarsus)põhimõtte alusel. Keda siis Eestist EPsse valida? Valijad peaksid arvestama, et Eesti poliitikute paremik tuleks hoida praeguse ja tulevaste valitsuste jaoks. Targasti on käitunud need erakonnad, kes suurt osa oma parematest jõududest EP valimistele välja ei pannud. Eesti opositsioonierakonnad on EP valimiskampaanias aga esindatud parimas, isegi tugevdatud, koosseisus.

Eesti erakondadele oleks parim, kui iga Riigikogus esindatud erakond saaks ühe mandaadi. Siis saaks iga meie suurem poliitikakild osa Euroopas valitsevast mõttelaadist ja poliitilisest kultuurist. Mõistagi võiksid Eestit EPs esindada rahvusvaheliselt tuntud ning keeli valdavad isikud nagu Lennart Meri, Rein Taagepera, Marju Lauristin, Liia Hänni, aga ka äriringkondi esindavad Rein Otsason, Hannes Tamjärv, Ülo Nugis. Paraku pole neid kandidaatide hulgas.

Kahjuks ei saa Eesti äriringkonnad oma esindajat EPsse, sest seda ei võimalda ebademokraatlik valimisseadus: nimekirju võivad esitada vaid poliitilised erakonnad.

Kardan väga, et suurel osal EPsse valitavatel poliitikutel tuleb oma eelseisvas parlamentaarses tegevuses pettuda, sest selle mõju Eesti rahvuslike huvide kaitsmisele on väiksem kui paljudel teistel ELi institutsioonidel ja isegi Riigikogul. Isegi nii väike, et võib küsida, milleks meile praegu Euroopa Parlament?

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing