Majanduspoliitika ja -teadus - kumbki oma nurgas?

Kogu oma austuse juures ühiskondliku kokkuleppe sisu suhtes oli selle käivitamise protsess juba ette läbikukkumisele määratud. Põhjus oli lihtsalt asjaosaliste huvide (eelkõige poliitilise kasu ja kahju) ebapiisav arvestamine.

Kui kasusaajate ringi võis arvata kõik allakirjutamisele kutsutud ja potentsiaalselt ka kogu Eesti rahva, siis vastutus ja sellega ka kulud oleksid langenud valitsusparteidele. Seetõttu on nende eemalejäämine seletatav lihtsa asjaoluga ? bilanss polnud tasakaalus. Ja kasu Eesti rahvale jäigi esialgu potentsiaalseks.

Poliitikud ja teadlased kahtlemata vajavad teineteist, kuid armastusabielu ilmselt loota pole.

Kavandatav tulumaksureform soodustab suurepalgalisi. Samas on valitsusparteid selle rahvamajanduslikku kasu põhjendanud muu hulgas taotletava eduga riikide maksukonkurentsis. Maksukonkurents on siiski vaid üks osa riikidevahelisest süsteemikonkurentsist. Maksud on hind, millega investoritele pakutakse konkreetset ettevõtluskeskkonda kui avalikku hüvist. Hüvise tarbimist aga ei määra niivõrd hind, kuivõrd hinna ja kvaliteedi vahekord.

Paraku on mõnikord lihtsalt kasulik jätta ettevõtluskeskkonna kvaliteet, mille tõstmine nõuab lisakulutusi maksude kaudu haridusele, füüsilisele ja institutsionaalsele infrastruktuurile, tähelepanuta.

Tegelikult pole ka maksukonkurentsis Eestile kriitiline mitte niivõrd üksikisiku tulumaks, kuivõrd hoopis sotsiaalmaks. See on Eestis üle keskmise ja talutav vaid seni, kuni on ülekompenseeritud meie madalate palkadega.

Teadlased istuvad oma elevandiluust tornis ega tea tegelikust elust midagi, arvavad poliitikud. Poliitikud on enesekindlad ja ignorantsed diletandid, kes ajavad asju iseenese tarkusest, arvavad teadlased. Nii vist võib sageli esinevaid stereotüüpe sõnastada küll. Kui palju on siin tõtt, saab arutelu teemaks saksa-eesti akadeemilise nädala Academica konverentsil septembris Tartu Ülikoolis. Püstitatud on küsimus teaduspõhise poliitika võimalustest ja piiridest.

Teadusel on poliitika kujundamisel igal juhul oma roll. Kindlasti aitab ta kujundada parteipoliitikat. Iga partei, kes otsib ühiskonnas endale hääli, peab suutma veenda oma valijaskonda, et ta on võimeline nende erihuve kaitsma. Siin on oma roll teadlastel/ekspertidel. Tegelikult on teadlaste teenustele teisigi tellijaid. Mida rohkem huvigruppe, seda suurem nõudlus.

Teisalt toimib teadus alusuuringute ja hariduse kaudu, kujundades ühiskonna ettekujutust maailmast ja selle seostest. Siit peab tulema võime erihuvisid läbi näha, et keegi ei laseks oma lollusest endal nahka üle kõrvade tõmmata. Tavaliselt saavad ju erihuvid üldiste huvide rüü ning neid teostatakse ühiskonna organiseerumisvõimetu osa arvel. Hea teaduspõhine üld- ja kõrgharidus ning sõltumatud uuringud peaksid andma arusaama, mida toob ühe huvigrupi eelistamine kaasa teistele. Selle eest võib isegi maksumaksja raha kulutada. Kes ikka rahvuslikku rikkust toodavad ja kes vaid tarbivad? On küllalt tõsiselt väidetud, et tegijaks on siin üksnes tehniline intelligents. Tuge saadakse ka majandusteadusest, mis on innovatsioonid tõstnud majandusarengu ühe põhiteguri rolli. Samas ei ole isegi innovatsiooniteooria ise kunagi piirdunud üksnes tehniliste ja tehnoloogiliste uuendustega, vaid hõlmab ka organisatsioonilisi ning sotsiaalseid innovatsioone.

Majandusteadus tõstab tegelikult primaarse arenguteguri rolli just ühiskonna sotsiaalse ja institutsionaalse struktuuri. Iga riigi areng sõltub sellest, kui hästi suudetakse tööle panna inimlike huvide mootor nii formaalsete (seadused, avalik sektor) kui ka informaalsete (kultuur, sotsiaalsed normid) mehhanismide koostöös. Siin aga kuulub otsustav sõna pigem sotsiaal- ja humanitaarteadlastele.

Teaduse roll peaks lõpuks seisnema ka soovitava ja tegeliku eristamises. Majandusteadus teeb näiteks vahet normatiivsel ja positivistlikul lähenemisviisil majanduspoliitikale. Esimene püüab leida parimaid vahendeid kindlate eesmärkide (konkurentsivõime, majanduskasvu) saavutamiseks. Teine aga uurib seda, kuidas kujuneb tegelik poliitika. Et need kaks vaatenurka on erinevad, peaks kuuluma juba üldhariduse hulka. Vastasel korral on jälle võimalik pooltõdede varjus oma asju ajada.