Crno Gora mägedes elavad vaid hundid ja montenegrolased

Selles väikeses riigis asub Durmitori rahvuspark, mis hõlmab maailma suuruselt teise kanjoni, Tara kanjoni. See fakt on vähe levinud, kuid selle olulisust tunnistab seegi, et loodusime on 1980. aastal kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Võimsad kurvilised mäeahelikud moodustavad 82 kilomeetri pikkuselt lookleva kanjoni, mille sügavus võib mõnes kohas ulatuda 1300 meetrini. Kanjoni põhjas aga peidab end sini-heleroheline Tara jõgi.

Kanjoni hiilgust saab hästi jälgida mitmekümne kilomeetri pikkuselt mäeveerel kulgevalt autoteelt. Ühel hetkel viib üle kanjoni suursugune insenerilahendus, 366 meetri pikkune sild. Sügavaimas kohas on silla ja all lookleva Tara jõe vahel täpselt 149 meetrit. Vaated sealt mäemassiividele ja järskudele nõlvadele tekitavad aga lausa ülevaid tundeid.

Tara jõe ja kanjoni enda alla võtva Durmitori rahvuspargi keskuseks on mägilinnake ?abljak, mille lähedusest algavad matkarajad mägedesse. Seal on üle 30 mäetipu, millel kõrgust üle 1900 meetri. Looduspargis asub 18 järve, neist erilisim on Crno jezero ehk must järv, mis paelub oma huvitava 8kujulise vormiga.

Kui seadsime rahvuspargis end valmis mägedesse ronimiseks, saabus metsa veerel asuvale parkimisplatsile auto Montenegro televisiooni reporteri ja kaameramehega. Nad tulid uurima, kust oleme, ja palusid intervjuud rahvuspargi kohta. Miks ka mitte! Eelnevalt mainiti, et öelge oma kirjelduses ?super? ? nii palju siis ajakirjandusvabadusest. Allakirjutanu oligi see õnnelik, kes hakkas rääkima, alustades Eesti kõrgeima tipu nimetamisest ning jõudes siis jutuga Montenegro võimsa kanjonini. Kuid sõna ?super? ei tulnudki meelde mainida. Jutt läbi, tegime veel mälestusfoto ning pärast seda vahejuhtumit saime mägimatkale suunduda. Jaanipäeval tehtud mägimatk igilumes ja kevadises värskuses, kui õitsesid krookused ja lumikellukesed, pakkus nii esteetilisi naudinguid kui ka hirmu kaljulõhede ja järskude kiviseinte ees. Huvitav, et isegi kägu kukkus mägede vahel teisiti kui Eestimaal ? tema laul oli kiirem ja energilisem nagu mägirahvaski.

Huvitav kohtumine leidis aset pilvepiiril, kui igilumele ilmusid inimese jalajäljed. Kui jälgede omanikele järele jõudsime, siis selgus, et tegemist oli ?oti noormehe ja Brasiilia neiuga, kes mäge vallutasid. Poisil olid matkamiseks jalas vaid rannaplätud. Mäevaikuses kohtusime ka kahe serblasest zooloogiatudengiga, kes otsisid sisalikke ja roomajaid. Hiljem koos uute tuttavatega mäest alla tulles sõitsid esimest korda lund näinud brasiillane ja muretu ?otlane rõõmsasti käteräti peal liugu.

Väikeses Montenegros võib kogeda igilumel ronimist, aga vähem kui 200 km lõuna pool võib kaktuste ja greibipõõsastega võidu päikest neelata. Rannikulinnu on mitmeid, neist turismipealinna staatuses aga Budva. Juba Ungari-Serbia piiril küsisid piirivalvurid, kas suundume Budva poole. Väiksemaid ja suuremaid linnakesi ja kauneid randu leidub rannikul küllaga. Alles arenemisjärgus turismikorraldusest annavad aga märku kohati vähene infrastruktuur ja rannavees ujuv prügi.

Kuid Kotori linn koos samanimelise lahega, mis esindab unikaalset vahemerelist fjordi, hämmastab oma erilise iluga. Käänulise lahe kuju järgis ka veepiiril looklev kitsas tee. Tiheda liikluse tõttu pidi vahetpidamata auto tee äärde tõmbama, et vastutulija mööda lasta. Liiklusohtlikkuse musternäide!

Kuid lahe lõpus asunud väga hästi säilinud keskaegne linn Kotor oli väärt paik, kuhu jõuda. Linna kaitseks mäkke rajatud kindluse müüridel peaehitise varemeteni ronides avanes jällegi vaid suurt naudingut pakkuvaid vaateid. Kotori linn koos lahe ja ümbritsevate kultuuri- ja loodusväärtustega on üks kahest paigast Montenegros, mis on UNESCO kaitse all.

Autor: Sigrid Suu