Pakendimonopolistid

Teine mure on, et tagatisraha peab olema päris krõbe, et kodanik tühja plasttaarat kogumispunkti viima hakkaks, kõrgem kui selle pudeli omahindki. Selline olukord aga ahvatleks erinevateks kuritarvitusteks: ettevõtlikel oleks kiusatus puhuda kogumispunktidele tühje pudeleid.

Kuna riik pudelile kleebitava pakendiaktsiisi tunnusmärke ise trükkida ei tahtnud ning nende käibe kontrollimist enesele oluliseks ei pidanud, siirdus see eraettevõtjate kätte. Nagu öeldud, on kõrgete toorainehindade tõttu tänagi suurem jagu pakendiplastikust kokku kogutud ja taaskasutusse saadetud. Riigi agarus on tekitanud olukorra, kus kaks organisatsiooni ? äriühinguna toimiv Coca-Cola, Saku ning Tartu õlletehase loodud OÜ Eesti Pandipakend ja mittetulundusühinguna erinevate äriühingute asutatud Pakendipunkt ? on omavahel piike murdmas.

Eesti Pandipakendi ettekujutuses peaks igal plastpudelil olema tootja triipkood, mille alusel kodanikule tagatisraha välja makstakse. Keskkonnaministeeriumi ettekujutuses peaks selliseid pudelivastuvõtumasinaid olema rohkem kui täna on Eestis pangaautomaate ? tuhandeid! See võiks aluse panna järjekordsele mõttetule ärile, mis liigutab meid suunas, kus pakenditega toimetulek on kallim kui kaup ise. Süsteem teeb murelikuks ka muud joogimüüjad, kui nende kaubakäive triipkoodi kaudu suurte konkurentide silme alt läbi hakkab jooksma. Pakendipunkti ettekujutuses piisaks turvalisest hologrammist, mille olemasolul tagatisraha välja makstakse ? kõigis neis kohtades, kus tänagi taarat vastu võetakse. Ka on mittetulundusühing oma ülesehituselt mõnevõrra läbipaistvam kui äriühing.

Tegemist on järjekordse näitega, kuidas jäljendamis- ja katsetamishimulised ametnikest haldusõpipoisid on poliitikutest seppade silma all järjekordse käkiga hakkama saamas. Kui lihtne asi on peaaegu toimimas, tuleb katsetada keerukamat ? äkki seegi õnnestub toimima panna. Tarbijale jääb aga järjekordne inflatsiooni tõus ning poliitikute kaagutused, kuidas taas keskkonda on kaitstud. Kahest tagatisraha mehhanismist eelistab riik suurt, kohmakat ja monopoolset. Millest muidu venitamine asjakohaste seaduste vastuvõtmisega? Kui Postimees andis oma aasta inimese auhinna Eesti sõdurile Iraagis, siis tegelikult pälviks sama ka väike ja keskmine ettevõtja Eestis eneses.