Riik toetab kunstnike asemel loomeliite

Hiljuti väljakuulutatud loovisikute ja loomeliitude seadus on väheseid ürikuid, mis annab meile aimu, kuidas Eesti riik kujutab ette kauneid kunste, loomingut ja loovat inimest. Kultuuriminister Urmas Paet on jõudnud juba teatada, et seadus loob turvavõrgu, eeskätt vabakutselistele loovisikutele. Kuidas on asi tegelikult?

Esiteks: Eesti riik teab, et loovisikul on pesa ? loomeliit.

Kunst on kollektiivne. Seda paatost kannab juba seaduse pealkiri, mis ühendab loova inimese lahutamatult korporatiivse ühinguga. Et ei jääks vä-himatki eksiarvamust, toonitab seadus avasättes, et loovisikute tingimusi parandatakse vaid ?loomeliitude kaudu?. Sama kordavad kaasdokumendid ja ministeeriumi pressiteated.

Kas looja on pühendunu, kaunite kunstide jünger, vaba kunstnik pühast vaimust? Riigi silmis on ta registriühik. Te-ma loometeel leidub loovisikuna registreerimise päev, ehk ka loovisikuks oleku peatamise päev. Just need registrikanded käsib seadus teha loomeliidu juhatusel, valvates liikmete kunstiloomingu üle.

Looming ise on uue seaduse järgi toode, mille on teinud teovõimeline füüsiline isik, kes on vähemalt kolm viimast aastat vastaval loomealal loometööga tegelenud ja kelle teosed või esitused on selles ajavahemikus avalikustatud.

Teiseks: Eesti riik vooderdab pesa ära.

Liidul lasub seaduse järgi põhikirjaline kohustus teatada teostest, mis loomeliidu liige on loomeliidu loomealal loonud või esitanud, ja neid registreerida. Nõue on seotud liidu kohustusega pidada loometoetust saavate isikute arvestust, märkides peale tavaliste andmete loovisiku kohta ?vajaduse korral? muud andmed.

Mida annab riik liidule selle tegevuse vastutasuks? Hüvesid. Et keegi pesas väga ei vinguks, määratakse loomeliidule pearaha, viiendik Eesti keskmisest kuupalgast. Piisavalt palju, et pesa suul kõõlujad saaksid seda kasutada ja teistelegi puistata.

Kolmandaks: Eesti riik tagab kodurahu: 5% kägudele.

Ei ole saladus, et Eesti riik sai alles veidi enne seaduse vastuvõtmist teada, et mitte kõik loomingulised inimesed ei kuulu liitudesse. Üllatus vormiti seaduse sabaossa ?Loometoetuse maksmise erisusteks?.

Erisuse ehk vabade kunstnike lojaalsuse tagab lihtne mehhanism. Esiteks, pearahaga meelestatakse liit liitumatu kunstniku vastu. Kuna pea toob sisse, püüab liit värvata enda sekka kõiki, kes vähegi kaela kannavad. Teiseks määrab seadus, et vaba kunstniku kõlblikkuse kohta teeb otsuse just see liit, mida ta on vältinud. Liidul on seejuures täiesti vabad käed ? kunstniku võimalik toetus ei tule liidu summadest, vaid selle maksab ministeerium, liit ?annab hinnangu loovisiku vastavusele? võõra raha baasil.

Et pesast väljapoole ei kogu-neks rahulolematu enamus, sätestab seadus kvoodi: 5% loomeliitudele riigieelarvest eraldatavast summast on kultuuriministril õigus jätta reservi, et toetada neid, kes pole liidu liikmed. Valju korra tingimustes auruventiile hinnatakse.

Neljandaks: Eesti riik laseb loovisikul nälga surra.

Eelnevast näib, nagu käiks võitlus suure saagi ümber, tegelikult on Eesti riigi suhtumine loojasse teine. Toodud loomingulise toetuse saamise tingimused on väga viletsad. Et loovisik toetatud saaks, ei tohi tal olla mingeid sissetulekuid, töölepinguid, töötuskindlustust, vanemahüvitist, pensione, ta ei tohi olla FIE ega õp-pur. Ainult siis, kui ta on paljas kui püksinööp, on tal võimalus pääseda kuueks kuuks närusele miinimumpalgale. Kes sel ajal juhtub midagi teenima, peab pajukilt lahkuma. Kel kuus kuud läbi, ei tohi pärast seda õnne kaks aastat enam midagi saada, küll tiksub tema pea aina uut raha liidule.

Loovisik ei saa moodustada alternatiivset loomeliitu, sest liidu liikmete alampiiriks on seadus ettenägelikult kehtestanud 50 hinge, nii palju pole ühe mütsi alla mahutatavaid tõelisi loovisikuid Eestis võibolla olemaski.

Et ei tekiks tõeliste loomeinimeste kooslust kunstiparasiitide vastu, ei pea seadus toetusekõlbulikuks ka sellist liitu, kus on koos mitme kunstiala esindajad.

Mis seos on sel kõigel kunstiga? Ei mingit.

Autor: Mait Raun