Insener kui spetsialist, looja ja administraator

Eesti eesmärk on liikuda investeeringupõhisest arengufaasist innovatsioonipõhisesse arengufaasi, väideti majandusministeeriumi raportis ?Eesti konkurentsivõime: mida riik teeb selle tugevdamiseks? juba 2002. a lõpul. Kui raportist märksõnu noppida, siis innovatsioonipõhine faas tähendab uuenduslikkuse soodustamist, riskikapitalile juurdepääsu parandamist, unikaalset tootedisaini, pidevat väljaõpet. Millist väljaõpet?

Sajandivahetuse paiku kirjutas Shoichi Sano Honda uurimis- ja arenduskompaniist artikli 21. saj nõuetest, mida ettevõte insenerile esitab: loomevõime, globaalne mõtlemine, sõltumatus tõekspidamistes, võime ideedega kaasa minna, akadeemilised baasteadmised. Seega on esikohal loovus. Arenenud riikides hinnatakse loovisiksusi kui rahvuslikku rikkust ja innovatiivseid ideid, riskiprojekte toetatakse riiklikult. Minu kui õppejõu käest küsivad tööstusjuhid ? anna meile konstrueerimisoskustega poisse, kes oskavad arvutil joonestada. Shoichi Sano jaotab insenerid kolmeks. Esimene tüüp on spetsialist, kellel on sügavad teadmised mingil kitsal tegevusväljal, nt tööpingiprogrammeerijad. Teist tüüpi insener on tema sõnastuses looja, kes kavandab uusi tooteid, konstrueerib ja töötab välja süsteeme, mis realiseerivad funktsioone ja muudavad lähtenõuded tooteiks. Kolmandat tüüpi insener on administraator, kes on arendustöös projektijuht, kes ohjab ajakava täitmist, maksumust ja personali.

Spetsialistile on tähtis omada ja arendada analüütilisi oskusi, süvametoodikaid. Seda tehakse aga spetsialiseerumise staadiumis, nt magistri- ja doktoriõppes. Shoichi Sano nendib, et insener, kes tegutseb pioneerina seni tundmatus valdkonnas, seob end üksindusega ja peab edasiliikumises eriti visa olema. Sellise suundumisega loovust esineb inseneride seas siiski vähe.

Looja vajab teistest enam loova töö ja projekteerimise tehnikaid, oskust insenerlikult üldistada, et sünteesida uut. Aga tingimata ka materjali, mille põhjal luua, nt masinaelementide tundmist, ostutooteis orienteerumist ? et mitte leiutada seda, mis on juba olemas.

Administraator peab kahtlemata enam teadma juhtimis-, äri- ja suhtlemistehnikat. Enne aga tehniline baasharidus kätte, siis muu. Üksnes ärikoolitusega inimesed osutuvad tehnikas abituks. Valdav osa edukaid tootmisjuhte on siiski insenerid. Juhtimiskogemused tulevad ikka töös, millele sobib otsa juba ärikoolitus täiendusena.

Uurimise ja kontseptuaalse projekteerimise staadiumis peab insener olema idealist ? eesmärgiga vaid tehnikat-tehnoloogiat arendada. Tootearendustöö esimeses pooles on vaja ideeplahvatusi, aga ka spetsialisti teadmisi. Administraatori väga vajalikud organiseerimisvõimed avalduvad enam äriprojektide käivitamises ja juhtimises, tulemuste evitamises. Nende kahe vahel asjastab idee ja teadussaavutused tooteks loov konstruktor.

Keskses arendusstaadiumis peab insener olema realist ja pragmaatik, metoodiliselt töötama, suhtlema ja raha leidma. Inseneritöö on tänapäeval ühisvoolus meeskonnatöö.

Osa insenerialasid (elektroonika, keemia, IT) on sagedamini spetsialistide pärusmaa, nt mehaanikutest oodatakse enam laiahaardelisemat loojat, kes eelmiste oskustöö uueks tooteks kokku paneb, seejuures tugevuse, jäikuse ja detailide kujundamise ning valmistamise tehnoloogiat tunneb. Ülemuseks edutamine aga enamasti suretab välja reaalse asja tegija.

Autor: Tiit Tiidemann