Omavalitsuste uksed tuleb avada riigikontrollile

See, et maksumaksja raha peab kasutama seaduslikult, otstarbekalt ja läbipaistvalt, on sama endastmõistetav kui see, et kruvi keeratakse seina päri- ja seinast välja vastupäeva. Nagu kruvireegel kehtib kõigi kruvide puhul, käib rahakasutuse kohta öeldu nii riigi- kui ka kohaliku võimu kohta.

Üks põhilisi vahendeid, mis paneb maksumaksja raha kasutajaid seda otstarbekalt ja ausalt kasutama, on sõltumatu ja pädev kontroll.

Kõike muud kui sõltumatu ja pädev on aga praegu laialt levinud ?isekontroll? ? sisekontrolör või revisjonikomisjoni juht hindab kõrvaltoas töötavat ning sageli tööandjast omavalitsusjuhi tööd. Tihti ei järgi omavalitsused head tava, mille järgi revisjonikomisjoni juhib opositsiooni esindaja. Just ebapiisava kontrolli tõttu on korruptsioonioht Eesti omavalitsustes suur. Et see pole mingi müüt või linnalegend, kinnitavad samasisulised hinnangud mitmetes rahvusvahelistes aruannetes.

Hämmeldust tekitab vastuseis kavale anda riigikontrollile õigus hinnata omavalitsuste rahakasutuse õiguspärasust. Õigupoolest ei peaks küsima seda, miks on vaja riigikontrollile see õigus anda, vaid hoopis seda, kuidas on seni peetud võimalikuks, et osa maksumaksja raha kasutamise õiguspärasus ei ole sellisele kontrollile allutatud. Kava vastaste põhiväited on: 1) sellega rikutaks omavalitsuse autonoomia põhimõtet ning 2) sellest poleks kasu, sest kontrolli järele pole vajadust.

Muudatuse vastaseid on häirinud ?riik? riigikontrolli nimes, kuid selle probleemi näilisus on ilmselge. Riigikontroll on täitevvõimust täpselt samamoodi sõltumatu nagu õiguskantsler või kohtud. Riigikontrolli auditid rahakasutuse õiguspärasuse kohta ei rikuks kuidagi omavalitsuse

autonoomiat, nagu ei riku seda õiguskantsleri õigus kontrollida omavalitsuste õigusaktide vastavust seadustele. Kindlasti ei tähenda autonoomia seda, et omavalitsusel oleks õigus valida õiguspärase ja õigusvastase käitumise vahel.

Ei tohi unustada, et ka omavalitsuse raha pole midagi muud kui maksumaksja raha. Nii riik kui omavalitsused kasutavad maksumaksja raha lõppude lõpuks ühel ja samal eesmärgil, kuid kontrollivõimalused selle raha kasutamise üle erinevad kardinaalselt.

Riigikontroll ei saa omavalitsusi käskida, keelata ega karistada, tema relvadeks on autoriteet ja avalikustamine. Kontrolli tulemuseks on aruanne koos ettepanekutega selle kohta, kuidas puudused kõrvaldada ja neid tulevikus vältida.

Pidada seda omavalitsuse autonoomia rikkumiseks on sama absurdne kui väita, et valitsuse arvustamine ohustab riigi sõltumatust. Riigikontroll on omavalitsusele koostööpartner, kes aitab tegevust ja töökorraldust paremaks muuta ning kelle positiivset aruannet võib pidada kvaliteedimärgiks. Tuleb nõustuda õiguskantsleri seisukohaga, et põhiseadus paneb riigile kohustuse sätestada omavalitsuse kontrollimehhanism. Kontrollimatus ei ole põhiseadusega kooskõlas.

Väide, et riigikontrolli pole vaja, sest selle töö teeb ära sisekontroll, on asjatundmatu. Enamikus omavalitsustes pole siseaudiitorit, sest nende eelarve lihtsalt ei võimalda seda. Ka muu töö kõrvalt koos käivatel revisjonikomisjoni liikmetel pole aega ega oskusi süveneda keerukatesse tehingutesse.

Riigikontrollil on hindamatu avaliku sektori auditeerimise kogemus ning teadmised rahakasutuse põhiprobleemidest. Kuna riigikontroll peab praegugi hindama omavalitsustele riigieelarvest eraldatud raha kasutamist, siis on mõistlik lubada tal teha seda ka munitsipaalvara kasutamise osas. Tarbetu ja lubamatult kulukas oleks luua riigikontrolli kõrvale eraldi kontrolliorgan omavalitsuste tarbeks.

Seisukoht, et kontrolli järele puudub vajadus, ei kannata kriitikat. Seega pole muud selgitust, kui et omavalitsuse kontrolli tugevdamise vastased seisavad vastu just võimalike rikkumiste avalikustamisele. Selle põhjuseks saab olla soov midagi varjata.