GPS-mängud aitavad Eestit avastada

Kuna see aparaat on sealmaal nii igapäevaseks saanud, siis miks mitte võtta navigatsiooniseade meil reisiabiliseks. Seda enam, et GPS-seade maksab juba tunduvalt vähem kui näiteks mobiiltelefon. Lisaks praktilisele vajadusele oma asukoht mõnemeetrise täpsusega kindlaks määrata lubab GPS osa võtta ka tervest hulgast põnevatest mängudest, mis viivad mängija uutesse kohtadesse ja seiklustesse, millesse ta niisama ehk kunagi ei satuks.

Tavalise GPS-seadme põhifunktsioon on näidata hetkeasukoha koordinaate. Need ei anna tavainimesele suurt kasu, kui koordinaatvõrgustikuga kaarti pole käepärast. Sellepärast on GPSidesse ehitatud ka palju muid funktsioone. Nii näiteks on peaaegu iga aparaadi ekraanilt võimalik näha, kui palju satelliite on leviulatuses (ruumides satelliidilevi tavaliselt kaob). Kui vähemalt kolm satelliiti on näha, saab oma asukoha määrata kolme parameetriga: laius- ja pikkuskraadiga ning kõrgusega merepinnast.

GPS salvestab ka teekonda ja näitab seda kaardil. Kallimatel mudelitel on kaardil näha ka maanteed, vaatamisväärsused, tähtsamad objektid. Arvutiga ühendades saab paljudesse GPSidesse teekonna salvestada ja seda siis hiljem liikudes jälgida. Kompass on samuti nii odavamatel kui kallimatel mudelitel, kuid lihtsamad aparaadid arvutavad liikumissuuna ja ilmakaared koordinaatide järgi, kallimatel on elektrooniline, maa magnetvälja arvestav suunanäitaja. Viimane võimaldab põhja-lõuna suunda teada saada ka näiteks seistes, koordinaatide järgi arvutav odavam variant leiab suuna vaid liikumise pealt.

Mäng seisnebki selles, et keegi mängijatest valib välja mõne huvitava koha, peidab sinna niinimetatud geopeituse aarde ja avaldab kirjelduse koos koordinaatide ja vajadusel ka vihjetega internetis geopeituse kodulehel. Siis asuvad aardekütid teele ? otsida võib ükskõik millal ja ükskõik kuidas, peaasi, et midagi ei lõhuta ega rikuta. Kui aare on leitud, siis saab seal olevatest asjadest midagi endale võtta, kuid tuleb ka midagi asemele panna. Sissekanne tehakse aarde ja geopeituse kodulehe logiraamatusse.

Geopeitus ehk geocaching on väga levinud USAs, sest sealt see mäng alguse saigi. Ka põhjamaalased, eriti soomlased, on agarad mängijad. Paljud välisturistid teevad oma reisi põnevamaks, otsides näiteks Eestisse tulles ka siinseid ?aardeid?. Nii satutakse kohtadesse, kuhu muidu turist kunagi ei lähe.

Koordinaatide ristumispunktide jahtimine sarnaneb veidi geodashing?uga, sest külastatakse punkte, mis katavad maa ühtlase võrguna laiuskraadi ja pikkuskraadi ristumispunktis.

Näiteks täpselt 59 kraadi põhjalaiust ning 24 kraadi idapikkust on koht Läänemaal Risti lähedal soises metsas. See koht võib sattuda ka kuhu iganes ? Eesti kuus koordinaatide ristumispunkti on näiteks kauges kolkakülas Ida-Virumaal, keset põldu Järvamaal, metsas Raplamaal, Lõuna-Eesti metsades ja ligi kilomeeter Sõrve säärest avamere poole Saaremaal.

Koordinaatide ristumispunktide külastamise mäng ammendab end kiiremini kui teised mängud, eriti just väikese Eesti jaoks, kuid üks kord need punktid läbi käies on jälle võimalus näha maad abstraktse maakera katva võrgu sõlmpunktides. Punkte külastuste eest ei saa, kuid tuleb kohapeal teha pildid neljast ilmakaarest ja punkti üldvaade ning kirjeldada kohalejõudmist.

See kõige turistilikum mäng seisneb pildistamises ja asukoha määramises ning nende kahe asja ühendamises.

Vaja pole isegi GPSi, peaasi, et on teada, kus on pilt tehtud. Oma pildi saab laadida mängu kodulehele ja määrata selle asukoha. Seejärel ilmub pilti märgistav ringike kaardile, mida saab suurendada ja vaadata ka teisi lähikonnas tehtud fotosid. Nii tekib pilt erinevatest paikadest mitte abstraktsete kohanimede järgi, vaid üsna täpse asukoha põhjal, mis seotud pildistatud vaatega. Mäng on jõukohane igale turistile, kes näiteks lisaks pildiklõpsule märgib ka juurde, kus on see tehtud ? kas siis GPSist koordinaate lugedes või täpsel kaardil asukoha fikseerides.

Geodashing?u-mängijaid on peetud veidrikeks, kuna kõrvaltvaatajal on raske aru saada, mis mõte on üritada minna geograafilisse punkti, mille asukoha on välja pakkunud arvuti ja mis on täiesti juhuslik. Kuid mängu mängima hakates leiavad paljud inimesed, et see on tohutult põnev. Kui turismisihtkohtadest on välja kujunenud üsna stereotüüpne pilt, siis juhuslikele koordinaatidele minnes on ainsaks infoks kaart ja teave lähedal asuvate suuremate asulate kohta. Kõik see, mis ootab mängijat juhuslikus punktis, selgub kohapeal. Parim osa mängust aga on kohalejõudmine ? alati ei pruugi see õnnestudagi või teostub mitmendal katsel, kui lõpuks on leitud õige lähenemistee.

Mängu algataja asub taas USAs. Geodashing?u kodulehel algab iga uus mäng kuu alguses, kui server katab kogu planeedi juhuslike punktide ehk inglise keeles dashpoint?idega. Valinud ühe endale sobiva punkti, üritab mängija jõuda sellele vähemalt saja meetri kaugusele. Kui ta on esimene kohalejõudja, saab ta kolm punkti, teine kohalejõudja saab kaks ja kolmas ühe punkti. Pärast esimese punkti vallutamist saab kuu jooksul ette võtta retki nii paljudesse punktidesse, kui on tahtmist. Võidab kuu jooksul enim punkte kogunud mängija ja võistkond.

Eestis hakati seda mängu mängima eelmise aasta sügisel, punkte on siinkandis sattunud nii linnadesse, külateedele kui ka kõige hullemasse sohu. See pole takistanud mängijaid ette võtmast näiteks kilomeetritepikkusi rännakuid üle rabade ja kraavide.

Mäng on levinud kõige rohkem USAs, aktiivsed juhupunktiotsijad on ka Austraalias. Kolmandale kohale võib asetada Eesti, kus neljas mängus on külastatud kõiki Eestisse jäänud juhupunkte.