Igaühest võib saada ooperilaulja?

Kui teil veel võimalik on, jätke Linnahallis etenduvale muusikalile ?Mees La Manchast? minemata. Kuigi teisalt ? mina veendusin saalis istudes, et ka mul on lootust saada muusikaliartistiks või ehk isegi ooperilauljaks.

?Mees La Manchast? on kõige ebavõrdsemate lavapartneritega tükk, mida ma näinud olen. Kõrvuti laulsid näiteks põlvist nõrgaks võtva häälega Jassi Zahharov ja Linnateatri näitleja Anne Reemann, kellel oli viisipidamisega pisukesi raskusi.

Raskused tulenesid ilmselt sellest, et Reemanni hääl ei pidanud muusikalilaulimisele vastu ja kadus ära. Iseenesest äärmiselt kurb lugu, aga selle tulemusel kõlas muusikal kokku nii koledalt, et saalis istudes tuli kohati kohe suisa nutt peale. Reemann peab küll ilmselt paremini viisi kui mina, kuid tema hääleulatus ei võimalda Aldonza partiid laulda. Ma ei kujuta ette, kuidas Zahharov niivõrd ebavõrdseid partnereid laval üldse taluda suudab, sest ka Venno Loosaare hääl mõjus üsna õõvastavalt.

Etenduse lõppedes otsustasin ma kerge irooniamuigega suunurgas, et kui mulle ajakirjanikutööst küllalt saab, siis hakkan ilmselt ka muusikalide juhtrollidesse kandideerima. Eriti kuna laulu­oskus ja hääle vastupidavus ei näikse olevat selle koha saamise juures primaarne. Ma leian, et lavastaja Ivo Eensalu on teinud seekord hämmastavalt nõrka tööd ja pannud sellega näitlejad kahetsusväärselt piinlikku olukorda. Ja mul on sellest väga kahju. Kuidas küll saab valida muusikali esinema inimesed, kes ei saa selle esitamisega hakkama, vaid teevad haiget nii enda häälele kui ka kuulaja kõrvadele?

Seega jätke sellele lavastusele pigem minemata. Eriti kehtib see nende inimeste kohta, kellel on hea muusikaline kuulmine ja kes on muusikaga tihedamalt kokku puutunud. Minge kuulake pigem mingit muud kontserti. Peeter Oja naljakas veiderdamine, Zahharovi hea hääl ja ilusad kooriseaded kahjuks ei päästa seda tükki.