Prügi ladestamise hinnad hakkavad langema

Prügikorraldus on paljude arvates ülitulus ettevõtmine, seetõttu ka palju sellesse investeerijaid. Meil on nüüdisaegsed prügilad enamikus piirkondades, lisaks õige mitu jäätmete sorteerimise punkti. Ometi soovivad firmad luua üha uusi ladestuspaiku küll Lääne-Eestisse ja mujale. Arusaadavalt köidab neid suur äri, kus saaks eri komponentidega mängides peita hinda ja võtta rohkem kasumit. Kuid kas kõik, mis erasektori huviks, on ratsionaalne ja efektiivne valdkonnas, mida karmide euroregulatsioonidega arendatakse esmajärgus puhtama elukeskkonna huvides? Kahjuks tuleb tunnistada, et liiga passiivselt on prügiärisse suhtunud seni vaid omavalitsused, kelle tegevusetuse tulemus on ülepaisutatud hinnad.

Eesti prügimajanduses toimuv on ebaefektiivne ja kulukas nii osale ettevõtjaile kui ka prügitekitajatele. Kindlasti ei arvestata veel loomuliku monopoli efektiga, mis viiks mastaabisäästuni. Prügi lõplik ladestushind kujuneb turul kahe-kolme firma koostöös, kes kõik on teinud investeeringuid, loodavad korralikku marginaali ja kiiret tasuvust, kuid on tihti sunnitud töötama alakoormusega, juhtima sorteerimisele kuuluva prügi sorteerimiskeskusest mööda.

Kuigi kodanik, kes jäätmeveo silma pilgutamata kinni maksab, ei taju selle süsteemi iseärasusi ega oska ka hinnata talle pakutava teenuse hinna-kvaliteedi suhet, tuleb siiski möönda, et prügivedu on Eestis veel kaugel keskkonnasäästlikkusest. Sorteerimisse ja taasringlusse satub plaanitust vähem jäätmeid, vedajad tekitavad tänavatel mõttetult palju müra ja saastavad õhku.

Tänu omavalitsuse tõsisele huvile ja aktiivsele osalemisele protsessis oleme Pärnus suutnud välja töötada mehhanismi, mille käivitamisel oleks võimalik prügi kogumise, sorteerimise ja ladestamise Eestis väljakujunenud hindu ca 30% alandada ? 600 kroonilt 420 kroonile tonn. Sedagi mudelit saab täiustada. Midagi revolutsioonilist ses pole. Oleme püüdnud luua süsteemi, kus Pärnu linn maakonna suurima prügitekitajana hindab huvitatud osapoolena realistlikult oma jäätmemahte, korraldab töö vedajatega nii, et haaratud oleksid kõik piirkonna jäätmetekitajad, on üks omanik nii sorteerimiskeskuses kui ka ladestusalal. Lisaks hoiab linn silma peal veohinnal ja jälgib, et võimalikult palju prügi leiaks tee sorteerimisse ja taasringlusse.

Mudeli mootor ongi omavalitsuse aktiivne osalus kogu ahelas. Näiteks Pärnus on vastuvõtmisel rida prügivaldkonda reguleerivaid otsuseid, mis aitavad hoida madalal teenuse hinna ja tagavad võimalikult keskkonnasõbraliku tegutsemise. Samuti oleme prügifirmasid kasutamas kui vedajaid ega võimalda neil prügi viia kaugematesse ladestamispaikadesse ega sorteerimispunktidesse, vaid ikka lähimasse.

Analoogsed regulatsioonid ei ole kaugeltki meelt mööda prügiturul tegutsevaile suurfirmadele, kes tahaks ise otsustada, kuhu nad ladestavad ja kui palju. Aga olgem realistid ? Eestile piisab juba avatud või rajatavatest ladestamiskohtadest aastakümneiks. Juurde võiks ehitada veel ehk vaid ümberlaadimisjaamu.

Pärnumaa prügikorralduse mudel hakkab Paikre jäätmekäitluskeskuse avamise järel mõjutama teenuse hindu kogu riigis. Teistelgi omavalitsustel on võimalik astuda samme, et aidata elanikel prügiteenuse tõhustamise pealt säästa.

Ehkki jäätmeseaduses on veel ebamõistlikke piiranguid, saab praegu tõhusalt majandada. Jäätmekäitlus on just üks selliseid valdkondi, kus kaalutletud ja reguleeritud ühistegevus annab palju parema tulemuse kui metsik isereguleeruv konkurents. Kuid loosung ?Igale autokolonnile oma prügila? ei saa ometi olla keskkonnahoiu otstarbel ellu kutsutud karmistunud jäätmekogumise nõuete eesmärk.