Profid jagunevad fotomaailmas kaheks: fotoreporterid ja peamiselt stuudios pildistajad. Esimesed kasutavad tööks rohkem Canoni-Nikoni tooteid, viimased jagunevad Hasselbladi, Mamiya jt kaubamärkide vahel. Kui viimastel aeg või kaamera kiirus väga oluline ei ole, siis reporter kaadri mahamagamist endale lubada ei saa. Aasta pressifoto tiitel võib kaduda murdosa sekundiga, kui kaamera pole veel päris valmis teravustama või ei suuda ta otsustada, kas fotograaf soovib teravana lauda või hoopis inimest selle taga.
Seega on kiirus ning jõudlus profikaameratel see, mis neid amatööri tehnikast eristavad. Samuti vastupidav, ent kerge kere, pildikvaliteet ja täiskaader, mistõttu ei pea kasutatavate objektiivide fookuskaugust enam mingi kordajaga läbi korrutama ehk kaamera salvestab just selle, mis objektiivist näha jne, jne. Kaamerad kaaluvad reeglina kümne kompaktkaamera jagu ehk umbes kilogrammi, ei sisalda automaatseadeid ning lasevad kõik fotosse puutuva piltnikul ära teha. Ehk kaamera on piltniku pintsel, mis on foto tegemisel abivahend.
Kõik see ehk kvaliteet ka maksab. Näiteks Canoni tippklassikaamera EOS 1Ds Mark II maksab ligikaudu 120 000 krooni ehk väikeauto hinna. Selle eest saab kere, millele lisanduvad objektiivid, mälukaardid, välk, akud ja muud tarvikud. Selle tehnikaga pildistab näiteks osa Äripäeva fototoimetuse reportereid.
Võrdluseks, Canoni soodsaima peegelkaamera 350D saab ca 14 000 krooniga. Sellel on küll ka kaheksamegapikseliline sensor ja vahetatavad objektiivid, kuid pea kümnekordse hinnavahe tingivad nii kasutusmugavus, kiirus kui ka kaamera kokkupanemisel kasutatud materjalid. 350D on plastist korpusega ning mõeldud pigem pühapäevapildistamiseks kui igapäevaselt pressile vajalike objektide luuramiseks.
Nikoni tippmudel jääb hinnalt Canonile mõnekümne tuhande krooniga alla, uusima mudeli leiab siinne fotohuviline Nikoni hinnakirjast ca 75 000 krooniga. Kaamera kannab marki D2X ning on mõeldud kiireks fotoreporteritööks, mida toetab ka kaamerale pakutav WiFi-seade ehk fotod saab toimetusse lähetada sündmuspaigalt lahkumata.
Hinnad tunduvad müstiliste ning adumatutena. Samas, eelmise või üle-eelmise põlvkonna mudelite eest tuli välja käia summasid, mis ulatusid veerand miljoni kroonini. Digirevolutsioon, mis pildistamise ja digifoto on massidesse suunanud, on mudelite vaimse eluea lühenemisega poole aastani kukutanud kaamerate hindu keskmiselt kolmandiku võrra aastas. Nii et tänane tippklassi mudel, mis paljudele veel kättesaamatu, on nelja-viie aasta pärast nii palju soodsam, et jõuab peale proffide ka asjaarmastajate fotokotti.
Ent hinnalisi kaubamärke on peale Canoni ja Nikoni fotomaailmas siiski veel ning reporteritööst rahulikumal ametikohal töötavale stuudio profipiltnikule ei ole tundmatu Rootsi ning Hongkongi päritolu keskformaatkaameratootja Hasselblad, mis on fotomaailmas kvaliteedi sünonüüm. Keskformaat tähendab, et pildistamiseks kasutatakse laiemat negatiivi, mis võimaldab seetõttu suuremat, 6×6 cm suurust pildivälja. See omakorda suurendab kaamera mõõtmeid.
Hasselbladi ideoloogia põhineb sellel, et kvaliteedini ei ole kiiret ega soodsat teed. 50 aastat kaameraid tootnud firma on jäänud truuks nii konservatiivsele disainile kui nn ni?itoodangule. Profipiltnik ei vaja viimase disainijoone järgi vormitud kaamerat ega odavat kaamerat. Seetõttu ei leia seda marki kaamerat ka suvalisest fotopoest ega kaameravaliku odavama otsa ehk kompaktide riiulilt. Küll pehmendas tootja paar aastat tagasi oma konservatiivset imagot ning hakkas tootma eredavärvilisi profikaameraid.
Eestist mõnda marki Hasselbladi siiski leiab. Fotoluks näiteks pakub panoraamkaamerat 180kraadise nurgaga võtete jaoks, kukrule tähendab see 40 000kroonist kergenemist. Viimati müüdi taoline kaamera Fotoluksi ostu-müügijuhi Assar Jõepera sõnul poolteist aastat tagasi, kaamera rändas Narva.
Nn tavaline laiformaatkaamera maksab 5000 krooni rohkem. Hasselbladi kalleim mudel aga ulatub kerehinnaga 70 000 kroonini.
Hasselbladi kasutav fotograaf ja fotoajakirja Cheese väljaandja Tiit Lepp selgitab, et kaamera on legendaarseks teinud kvaliteetsed läätsed ning vastupidav kere. Seetõttu on kaubamärki kasutanud ka näiteks NASA kosmoses pildistamiseks, kaamera pidas vastu ka üsna kesistes tingimustes. ?Minu kaamerat on kasutanud töös Vahur Puik, Madis Palm, Märten Kross ja on rahule jäänud,? lisab Lepp.
Ise valis Lepp kaamera, sest on põline nn Rootsi raua fänn ning et võidelda brändide maailmas, kus muidu arvestatakse kitsasfilmi puhul peamiselt Canonit ja laiformaadil Mamiyat.
Hasselblad ühines eelmisel sügisel Taani firmaga Imacon, kes on tuntud kui digipärade tootja. Viimane on lisaseade, mille saab lisada keskformaatkaamerale, et digifotosid teha.
Hasselbladiga samal tasemel seisab Mamyia ehk laiformaadis üks tunnustatumaid tootjaid. Eestis toob kaameraid tellimisel maale Maksifoto, keskmine hinnaklass jääb ca 45 000 krooni juurde. Soodsaima Mamyia saab aga 19 000 krooni eest. Samuti leiab alla 10 000krooniseid aparaate kasutatud fototehnika kuulutustest.
Külmaks ei jäta fotohuvilisi ka Leica, mis on samuti fotoreporterite seas tunnustatud kaamera. Tegu legendaarse kaameratootjaga, mille mudelid tunneb ära punase ovaali järgi kaameral. Kaamerad on tootmises 1924. aastast, konservatiivse disainiga ning kopsaka hinnaga. Sõltuvalt mudelist maksavad Leica kallimad mudelid ca 40 000 krooni, lisanduvad objektiivid ja muud tarvikud. Kompaktkaamera saab aga kätte ca 13 000 krooni eest.
Leicale on saatuslikuks saamas digiaparaatide võidukäik, millega pole suudetud edukalt kaasa minna, seetõttu on firma rahalistes raskustes.
Laitarbefotos tuntud pigem kui digikompaktide, filmide või ühekordsete kaamerate tootja. Firma profitoodang aga pole Eestis väga tuntud ja laiend PRO kaamera nimes teeb pigem ettevaatlikuks. Tegemist on siiski tõsiste asjatundjate tööriistadega, millel 13 megapikselit. Maksavad kaamerad 60 000 krooni kanti. Fotod Rivo Sarapik, Hasselblad, Nikon, Leica, Mamiya, Kodak