Ando Kiviberg näeb oma missiooni Eesti pärimusmuusika propageerimises

Pärimusmuusika festivalist on saanud mõneti juba Viljandi kaubamärk. Kui te seda esimest korda 13. aastat tagasi korraldasite, kas te oskasite ette näha, mis sellest tuleb?Kindlasti me soovisime tähelepanu ja oma ideedele laialdast vastukaja, aga ega me vist ei julgenud loota küll midagi taolist, nagu viimastel aastatel siin Viljandis festivali ajal näha võib - et linnas on 20 000 inimest lisaks ja Viljandist saab korraga hästi elava öö-päeva eluga suurlinn. Selles festivalis iseenesest peitub vastuolu. Kui me räägime festivali eesmärkidest, siis eesmärk on Eesti pärimusmuusika õpetamine ja propageerimine. Teisest küljest on tegemist massiüritusega. Ühest küljest pärimusmuusika propageerimine eeldab hubast, väikest ringi, teisest küljest tuleb ka publiku poolehoid ja massid - see on see vastuolu. Aga huvitaval kombel on siiamaani kõik inimesed ikka veel kuidagi ära mahtunud. Mulle tundub, et see publik kuidagi oskab säästvalt suhtuda nii keskkonda kui olla üksteise suhtes lugupidav ja sõbralik. Ja tänu sellele ei tule nii teravalt esile tavapärased massiüritusele omased negatiivsed küljed ? ülemäära palju prahti, ülemäära palju purjus inimesi, suur tunglemine ja tõuklemine. Võib-olla tänu sellele suudetakse isegi suhteliselt suurte mõõtmete juures hubasus ja mõnus õhkkond säilitada.

Palju festivalil viimastel aastatel külastajaid olnud on? Täpselt ma öelda ei saa, sest meil on palju tasuta kontserte. Ma tean, palju me pileteid müüme, aga ma ei tea seda, palju on kokku inimesi, kes ühtegi tasulist kontserti ei külasta. Kui vaatad festivali ajal, mis toimub, siis üks kontserdipaik on rahvast täis ja teine kontserdipaik on rahvast täis ja siis lähed vabalava juurde ja seal on veel rohkem rahvast ja siis lähed veel alla järve äärde vaatama ja seal on ka terve rand veel rahvast täis. Täpset arvu me ei saagi öelda, kui me just ei pane kõikidele inimestele, kes Viljandisse festivali puhul tulevad, mingeid kiipe naha alla. Publiku arv ? see, mida me täpselt loendada suudame - see on 17 000.

Seda tunnet ei ole tulnud, et Viljandi festivali jaoks liiga väikeseks jääb? Ma arvan, et Viljandi linn on selle festivali jaoks paras, kuivõrd meil ei ole eesmärki seda publiku mõttes lõputult kasvatada. Pigem vastupidi - me piirame piletimüüki. Ma loodan ja usun, et meil läheb korda selline õige suurus säilitada ja me ei ületa kriitilist piiri.

Milles peitub see võlu, mille pärast inimesed igal aastal uuesti folgile tagasi tulevad? Eks peaks nende inimeste käest küsima, aga mul on tunne, et eelkõige see õhkkond ja viis, kuidas pärimusmuusikat kuulata pakutakse. Küllap on korraldajatel läinud korda tabada selliseid asju või tuua lavale selliseid asju, mis inimestele korda lähevad. Et ei ole väga suuri maitsevääratusi tehtud.

Kas suurem osa inimesi tuleb siia festivalimelu või muusika pärast? Ma loodan, et muusika pärast, aga ilmselt ka järjest rohkem on hakanud tulema inimesi, keda muusika võib-olla isegi nii palju ei huvita. Ja see on tendents, mis korraldajaid väga ei rõõmusta, sest meie jaoks on sisu väga tähtis. Kuis sisu kannatab, siis kannatab ju kõik muu ka. Me peame hästi valvsalt jälgima, et sisu oleks tugev ja et see ei muutuks külastaja jaoks teisejärguliseks asjaks. Millekski selliseks, mis võib kusagil tapeedina tuksuda, peaasi et on tore koos kügeleda. Ma ei taha selliseid halbu väljendeid kasutada, aga ma tean, et on olemas inimesi, kes tulevad siia lihtsalt selle pärast, et koos on tore olla.

Pärimusmuusika festivali korraldab MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus. Kui suure osa keskuse tööst hõlmab folgi korraldamine? Kaks aastat tagasi võis öelda kindlasti, et pärimusmuusika festival oli 90 protsenti, ehk isegi enam kogu meie organisatsiooni tegevusest. Nüüd on muid projekte küllalt kõrval ja jäädes endiselt meie keskuse projektidest tõenäoliselt kõige olulisemaks, ei ole pärimusmuusika festival enam nii valdavalt kõige tähtsam. Muid üritusi on palju ? lõikuspidu, kontserttuurid, koolikontsertide sari, festival ?Maa ja ilm? Tartus, kevadkontsert. Tegevust jagub aasta ringi üpris tublisti.

Kaugel on pärimusmuusika keskuse kava rajada vanasse Viljandi mõisa aita oma kontserdisaal? Seda valmistatakse ette ja nii nagu rahaliselt mahukate projektide puhul ikka, nõutakse ka selle puhul väga ranget ja väga detailset eeltööd. Esimene kord, kui me taotluse kokku saime ja esitasime, siis tuli meil see tagasi võtta, et taha täiendusi ja parandusi. Ma usun, et me saame täiustatud ja parandatud projekti uuesti üle anda augusti alguses.

Kas Viljandis jätkub kontserdimajja kavandatavate ürituste tarvis publikut ja kas mujalt tuleb publik Viljandisse kohale muul ajal kui folgile? Lõikuspidu on seda kahel aastal ilmekalt tõestanud, et tuleb küll kohale. Ja saal tuleb ju suhteliselt väike, seal on 312 istekohta. Me ei räägi siin tuhandetest inimestest. Ma arvan, et meie keskus annab piisavalt põhjust tulla aasta ringi õhtuti Viljandisse häid muusikaelamusi saama ja ka pärimusmuusikaga tegelema. Ma arvan, et Viljandi linn tervikuna võidab sellest kõigest tublisti.

Miks te olete festivali üheks keskseks osaks muutnud õpitoad ja mitte jäänud vaid kontserdi juurde? Õpitubasid on korraldatud festivali sünnist saadik. Jah, oleks võinud ainult kontsertide juurde jääda, juhul kui see pedagoogiline pool meie tegevuses ei oleks oluline olnud. Meie eesmärk koosneb kahest poolest ? propageerimisest ja õpetamisest. Ehk siis ühest küljest isu tekitamisest ja teisest küljest isu rahuldamisest läbi selle, et inimesed leiavad enda jaoks midagi, mis neid köidab ja hakkavad tegelema pärimusega, mis lõppkokkuvõttes tugevdab nende kultuurilist identiteeti ja enesemääramist. Et oleks inimesel selge, mis rahvusest sa oled ja mille poolest erined teistest rahvastest, teistest kultuuridest. Paljude Euroopa rahvaste puhul on muusikaline kultuur väga selgesti eristuv - olgu tegemist iirlaste, ungarlaste, poolakate või rumeenlastega. Me oleme muusikaliselt sama põnevad nii enda kui teiste rahvaste jaoks.

Võrreldes algusaegadega on festivali mastaabid oluliselt muutunud. Kas seda tunnet pole tulnud, et üle jõu hakkab käima? Ma usun, et looduses valitseb tasakaal. Tasakaalujõud, mis selle mahu ära piiravad. Ma loodan, et meil praegu veel jõudu jätkub seda sellistes mõõtmetes tegutseda. Aga kindlasti tuleb tähelepanelik olla, et kasv ei väljuks kontrolli alt. Publiku arvu mõttes me enam kasvada ei soovi. Me tahame kasvada kvaliteedi mõttes.

Viimastel aastatel on mitmel pool Eestis hakatud korraldama erinevaid folkloorifestivale. Kas teie jaoks on need konkurendid või ajate ühist asja? Mingis mõttes on need kindlasti konkurendid, aga me ei käsitle neid konkurentidena. Pigem käsitleme neid mõttekaaslastena, sama asja eest väljas olevate organisatsioonidena ja me leiame, et selliseid festivale, rahva- või pärimusmuusikahuvilistele kokkusaamise põhjuseid loovaid üritusi, võiks olla rohkem veelgi. Igas maakonnas võiks olla selline festival. Näiteks Hiiumaal toimus sel aastal esimest korda Hiiu folk. Ma loodan väga, et see on üks traditsioon, mis saab alguse sealt just nüüd. Loodetavasti saab kümne aasta pärast rääkida sama edukast Hiiu folgist kui on Viljandi folk.

Kui suur on Viljandi festivali roll uute festivalide tekkimises? Ma arvan, et eeskujuna on kindlasti see osa päris suur. Eks Viljandi festivali korraldajad on ka kuskilt eeskuju saanud ja eeskuju on alati väga oluline tegur. Ma väga loodan, et me suudame head eeskuju anda võimalikele tulevastele korraldajatele.

Kui tuntud on Viljandi pärimusmuusika festival väljaspool Eestit? Mingites ringkondades kindlasti on tuntud. Ma pean silmas selliseid ringkondi, kelle jaoks pärimusmuusika või siis maailmamuusika on oluline. Aga vaevalt et tavainimesed välismaal festivalist palju teavad. Kindla muusikalise maitse ja kindla ellusuhtumisega inimeste ringis on küll tuntud.

Kuivõrd teeb festivali hea maine selle korraldamist lihtsamaks? Kõige parem reklaam ja ka tunnustus festivalile on muusikute kiidusõnad ja eks muusikud omavahel suheldes vahetavad muljeid. Mingisugused Rootsi või Prantsuse või Iiri muusikud kuskil omavahel kohtudes ikka arutavad, et kus keegi käis ja kuidas oli. Ma võin tuua näite, kuidas üks hispaanlane läks Dublinis ühte kõrtsi ja nägi seal Viljandi folgi särgiga meest. Tuli välja, et see hispaanlane oli festivalil käinud muusik. Nad hakkasid kohe elavalt vestlema, koos pilli mängima ja said suurteks sõpradeks. Mõlemal midagi väga toredat meenutada. Meil on tulnud ka festivalile esinemissoove muusikutelt selliste põhjendustega, et ma kuulsin oma sõprade käest, et vägev asi on, kuidas saaks tulla ja mis tingimustel.

On teil olemas mingi kindel sihtgrupp, keda te üritust korraldades silmas peate? Me oleme püüdnud keskenduda noortele inimestele, neile kes tunnevad ennast noortena. Neile just selle pärast, et leida vanadele lugudele noores elavas esituses tänapäevane tähendus, tänapäevane põhjus edasi eksisteerimiseks. Me äratame vanu ja tolmunud asju ellu. Mida me oma tegevusega saavutada tahame on - ma ei taha kasutada väljendit väljasurnud, aga kahjuks traditsiooni puhul me peame Eestis seda väljendit päris palju kasutama - nähtusi ellu äratada. Anda neile tänapäeva elus uus funktsioon, et nad niimoodi kestma jääksid. Ma näen, et see on toiminud, kui see tänapäevane tahk nendes lugudes üles leida.

Ligi nädalaks keerab festival kogu Viljandi linna elu pea peale ? kuidas linna elanikud festivali suhtuvad? Mitmeti. Kui kasutada mingisuguse indikaatorina ajaleht Sakala netikommentaare, siis Viljandi elanikud jagunevad umbes niimoodi, et kaks kolmandikku inimesi pooldavad ja kolmandik inimesi on tõrjuvad. See ei ole mingi fakt, aga nii mulle endale tundub.

Aga linnavõimud? Linnavõimud, olenemata poliitilisest erakonnast, olenemata sellest, kes parasjagu tüüri juures on, on Viljandis meie festivali tegevust toetanud. Näiteks võib siin tuua kohe selle, et kui oli vaja otsustada Eesti Pärimusmuusika Keskuse projekti kaasrahastamise küsimust, siis seda toetas Viljandi linnavolikogu ühehäälselt. See on ka päris hea näitaja minu meelest. Ma arvan, et kui rahva rahulolematus selle festivaliga oleks liialt suur, siis küllap ka rahvaasemikud suhtuksid teistmoodi.

Kui suur on pärimusmuusika festivali eelarve? Festivali eelarve on tänavu 3,7 miljonit, aga organisatsiooni aastaeelarve on 5,5 miljonit. Eks see ütleb ka üht-teist, kui suur on ühe või teise tegevuse tähtsus võrreldes kogu organisatsiooni tegevuse mahuga.

Kuivõrd festival tulu toova üritusena on toeks ka teistele pärimusmuusika keskuse projektidele? Organisatsioon on mittetulundusühing ja kogu meie eelarve on tasakaalus, ehk siis me ei saa kulutada rohkem, kui meil on vahendeid, aga kui meil õnnestub jällegi teenida oma vahendeid rohkem, kui me oleme planeerid, siis me suuname selle samasse tegevusse tagasi, tõstes töö kvaliteeti. Kui tõstame festivali muu organisatsiooni tegevuse kontekstist välja, siis alates 2003. aastast, on festival ise tulnud omadega ilusasti välja ja on olnud ka festivali eelarvel umbes 200 000 kroonine ülejääk, mida me oleme saanud siis kasutada muude projektide toetamiseks. Näiteks tänavu me jäime ?Maa ja ilma? festivaliga miinusesse ainult 20 000 ? 25 000 krooniga. Aga olnud palju halvemaid aegu. See, et pärimusmuusika festival iseendaga lõpuks on hakanud välja tulema, on ikka pikaajalise kasvatamise tulemus. Me oleme investeerinud kvaliteeti ja võib-olla on see ka üks põhjus, miks inimesed end siin hästi tunnevad, sest nad näevad et, nende eest kantakse hoolt. Me oleme teinud päris suuri kulutusi, et festivali ajal oleks Viljandi linnas inimestel mugav, et nad saaksid vajaliku info ja eluks vajalikud asjad võimalikult mugavalt kätte.

Kui kerge festivalile toetajaid leida on? Viimasel ajal, pean silmas käesolevat aastat, on juba olnud mõnevõrra kergem, aga erasektoris üldse mitte nii lihtne. Meie traditsioonilised toetajad on olnud ikkagi avaliku sektori toetajad ja muidugi ka meediaväljaanded, kellel ilmselt on mõnevõrra lihtsam seda toetust jagada, sest tegemist on partnertehingutega, mitte rahade liigutamisega. Aga just käesoleval aastal on suhteliselt elavalt huvi hakanud näitama erasektor ka.

Festival on paljuski Viljandi linna ja kultuuriakadeemia ümber tekkinud. Kas oleks üldse tõenäoline, et samasugune asi võiks toimida näiteks Tallinnasse ülekantuna? Sellisel kujul kindlasti mitte. Sellisel juhul oleks tegemist hoopis teistsuguse üritusega. Tõenäoliselt ka hoopis teistsuguse keskkonna ja õhustikuga, aga ma arvan, et pärimusmuusika õpetamise, levitamise ideed saaks Tallinnas ka väga vägevalt rakendada, kui leida mõnus ja hubane paik selle tegemiseks. Tallinnas on mitu sellist paika olemas ? Pirita kloostri varemed, või siis minugi poolest Harju mägi või vabaõhumuuseumi territoorium.

Kas jätkub neid inimesi, kes on valmis festivali korraldamise üle võtma, kui teie ühel päeval otsustate loobuda? Ma usun küll. Ma usun, et Eesti Pärimusmuusika Keskus on juba küllalt elujõuline selleks, et ühel hetkel ? ma ei oska ennustada muidugi millal ? nooremad, ärksamad ja andekamad inimesed tulevad ja võtavad selle töö üle. Igal asjal ja nähtusel on oma aeg. Ega ei ole välistatud, et kui lihtsalt ühel hetkel on mõni muu plaan, kuidas pärimusmuusikat levitada, õpetada ja propageerida, tuleb Viljandi festivali asemele lihtsalt mõni muu tegevus ja see idee kandub edasi. Ega see iseenesest paha pole. Elu paneb asjad paika.

Festivali korraldamine on teile töö. Palju jääb teile aega seda ise nautida? Ma olen seda festivali nautinud esimesest aastast peale, kui ma seda hakkasin korraldama koos oma sõpradega ja niimoodi on see siiani. See on töö, mis pakub naudingut. Kui küsida seda, et palju mul jääb aega esinejate kuulamiseks, siis viimastel aastatel on jäänud. Ma mäletan ka neid aegu, kus pidi lihtsalt ringi tormama, pea higine otsas ja raadiosaatjaid vöö täis. Aga meie organisatsioon on kasvanud, töö korraldus on paranenud ja on toimunud teatav spetsialiseerumine, tänu millele igal inimesel on võimalik oma aega paremini planeerida ja töö hulka ka muusikat kuulata.

Te olete festivali korraldamise eest saanud ka riiklikul tasandil tunnustust kultuuripreemia näol. Mida selline tunnustus teile tähendab? See on ikka väga-väga oluline. Kui ükskõik millise loovinimese tegemist nii kõrgelt hinnatakse, siis see on meeletult tiivustav. See on suur asi, ükskõik kas tegemist on rahalise preemiaga või lihtsalt aukiraja või muu äramärkimisega. Korraldaja jaoks on see väga oluline.

Te ise olete festivali juba 13 aastat korraldanud. Mis on see, mis paneb teid isiklikult ikka veel seda tegema? Praegu on veel piisavalt palju väljakutseid selles temaatikas minu jaoks, et nendega ise edasi tegeleda. See on väga loominguline tegevus, vastutusrikas, väga selge missiooniga ja ma naudin seda. Mulle meeldib endale muusikat teha, meeldib head ja pärimuslikku muusikat inimesteni tuua. Mulle meeldib, kui ma näen, et mul on õnnestunud selle abil kedagi veenda pärimusmuusikaga tegelema - pedagoogiline aspekt on hästi tähtis. See pakub rahuldust. Loomulikult ma ei salga, et teatud majanduslik kindlustatus selle juures on ka oluline. See, et me tuleme omadega välja, teenime oma palga välja, teeme seda tööd, mis meile meeldib ja töö läbi õnnestub inimestele rõõmu pakkuda, ongi kõik kokku väga hea.

Ando Kivibergiga on meil väga hea koostöö. See pärimusmuusikaidee areneb festivalist kaugemale ? meil on kava teha pärimusmuusika keskus Kirsimäe aita lossimägedes. Projekti eestvedaja on küll linn, aga sinna võiks sama hästi ka panna võrdusmärgi ja kirjutada Ando Kivibergi nime. Ta on pühendunud oma festivalile ja mina arvan, et kui mõnd asja elus hingega teha, siis need tulevad ka hästi välja.

Pärimusmuusika festival on Viljandi linna tunnusmärk. See on aeg, kus linna elanike arv kahekordistub. Mul on tunne, et sel aastal tuleb rahvast varasemast veel rohkem, sest internet on täis appikarjeid, kus otsitakse öömaja.

Enamik linnarahvast ootab seda festivali ja kui just ei oota, siis suhtub sellesse heatahtlikult.