Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pooltühi Copterline?i lend eile kell 12.30 Helsingisse
Neljapäeval kell 12.30 väljuma pidanud kopter tõuseb õhku kümme minutit graafikujärgsest väljumisajast hiljem nagu ka päev varem Tallinnast startinud, kuid varsti pärast seda alla kukkunud kopter. Erinevalt õnnetusse sattunud kopterist, mis oli viimase kohani välja müüdud, on sellel lennul peale minu ja fotograafi veel vaid kolm reisijat. Küll aga jäädvustavad kopteri lahkumist Tallinna Linnahalli juurest mitmed fotoaparaadid ja telekaamerad.
Üks Helsingisse lennanud reisijatest on äriasjus Eestis viibinud hollandlanna Callette Terhaerdt, kes lendab Copterline?iga kolmandat korda. Kuigi päev varem toimunud õnnetus on ka tema lennu eel tavalisest veidi ärevamaks muutnud, arvab ta, et selliste asjade peale pole mõtet oma igapäevastes toimetustes mõelda. ?Kaks päeva järjest ei saa ikka midagi juhtuda,? ütleb ta.
Ilmselt mõtlevad nii ka teised kopteri pardale astunud reisijad, kuid ometi on tunda, et juhtunust on teadlikud kõik, sest õnnetuskohast üle lennates pöörduvad kõigi, kaasaarvatud kopteri pilootide, pilgud sinna, kus tegutsevad päästelaevad. Näha pole tihedate pilvede tõttu küll eriti midagi.
Copterline?i Helsingi kontoris ringi vaadates on näha, et kuigi tegutsetakse igapäevase sisseharjunud rutiini järgi, on inimesed juhtunust siiski sügavalt vapustatud. Kui küsin avalikkusega suhtlemise eest vastutavalt kommunikatsioonikonsultandilt Arto Tenhunenilt, kas firma omanik Kari Ljungberg istub piloodikohale seetõttu, et pole piisavalt personali, vastab ta, et see pole absoluutselt põhjuseks. ?Kari tahtis ise lendama minna ? ju on nii tal endal kergem kõige sellega toime tulla,? ütleb Tenhunen.
Kui küsin hiljem tööpäeva lõpetanud Ljungbergilt, kuidas ta ennast pärast õnnetust tunneb, ei leia ta kuidagi sõnu. Küll aga paistab kogu tema olekust, et õnnetus puudutab teda väga isiklikult ning temaga reisi Tallinnasse ja tagasi kaasa teinud abikaasaga rääkides on Ljungbergi silmis pisarad.
Igapäevaselt kopteriliiklusega tegelevatele ja hukkunud pilootidega kokku puutunud firma töötajatele on juhtunu mõjunud rängemalt kui sellest kaugemal seisvatele inimestele. Ometi rõhutavad kõik Copterline?i töötajad kui ühest suust, et elu peab edasi minema ning hoolimata sellest, kui traagilise sündmusega ka tegemist poleks, tuleb juhtunust üle olla. Samas on tunda, et enne, kui kõik taas normaalsetesse rööbastesse tagasi pöördub, läheb veel üksjagu aega.