Kenneth Rogoff • 9. november 2005 kell 22:00

Alan Greenspan saab väärilise mantlipärija

Maailm ei pruugi teada, et me kõik pääsesime napilt, kui George W. Bush määras kõikvõimsa Föderaalreservi juhi Alan Greenspani järeltulijaks Ben Bernanke. Valgest Majast imbusid välja mõned tõeliselt hirmutavad potentsiaalse Fedi juhi nimed ja tulemuses ei võinud keegi kindel olla.

Peaaegu imekombel saime aga absoluutselt esmaklassilise majandusteadlase, kindla kätepaari maailmamajanduse juhtimiseks. Need, kes Bernanket tunnevad, näevad teda kui kogemuste ja silmapaistva mõistusega isiksust, kes särab ametis, mille ta järgmise aasta veebruaris enda peale võtab.

Miks see töökoht nii oluline on? Teised kaks maailma suuremat keskpanka ? Euroopa Keskpank (EKP) ja Jaapani Pank (JP) ? ei ole piisavalt funktsionaalsed. Samas kui Fed väledalt muudab strateegilist intressimäära, et inflatsiooni ja tootlikkust stabiliseerida, ei ole JP ega EKP seda teinud juba mitu aastat, jäädes 2% juurde EKP ja 0% juurde JP puhul. Kuigi intressimäärade reguleerimise võimetus ei ole veel tõend funktsioonihäirete kohta, sest isegi katkine kell näitab kaks korda päevas õiget aega, annavad külmutatud intressimäärad märku paralüüsist. Kuna kaks teist suuremat keskpanka ei tegutse, on üleilmne majanduslava ainult Fedi päralt.

Fedi juht tõmbab niite ka USA majanduses. Tavaliselt mängis tasakaalustavat rolli ehk oponeeris Alan Greenspanile USA Riigikassa juht või mõni teine kõrgem ametnik administratsioonis. Bushi administratsioonis aga Greenspanile võrdväärseid oponente ei ole. Üks põhjus on selles, et Bush on kindlalt otsustanud olla ise administratsiooni peamine eestkõneleja majandusküsimustes. Bushi läägeid kiidukõnesid tasakaalustasid Greenspani tohutud teadmised ja kogemused.

Kuna USA president on hõivatud kümnete muude pakiliste probleemidega, siis ei ole tal võimalik võistelda Fedi juhiga, kes saab kogu aeg ainult majandusküsimustele keskenduda. Seega peaksime me Bushi suhtes tundma poolehoidu, et ta oli valmis valima kedagi, kes suudab säilitada Greenspani rolli USA peaökonomistina.

Mõne aja pärast võib Ben Bernanke nimi muutuda maailmas üldtuntuks, nagu muutus Greenspani oma. Kuigi enamik inimesi keskpanga tegevust ei mõista, näevad nad Alan Greenspanis siiski ülitähtsat isikut, kellel on midagi tegemist intressimääradega, mõjutades seeläbi nende elu.

See toob meid tagasi EKP ja JP juurde, sest nende tõeliseks probleemiks ei ole ainult intressimäärahalvatus, vaid pigem nende tohutu piiratus peamiste majandusprobleemide suunamisel väljapoole keskpanga rahapoliitikat.

Esimese üleeuroopalise institutsioonina on EKP-l unikaalne positsioon liidrirolli mängimiseks Euroopa aruteludes eelarve- ja kaubanduspoliitika ning demograafilise arengu üle. Kuigi pank annab märkamatult olulise tehnilise panuse erinevatesse diskussioonidesse, on EKP poliitiliselt piiratud ega suuda oma volituste sfäärist väljuda.

See on EKP mudeli kahetsusväärne kitsendamine rahvusriikide grupi poolt, kes ei ole veel otsustada suutnud, kas nad eelistavad suuremat ühtsust või suuremat kohapealset otsustusõigust. JP puhul on peamine probleem selle sügav institutsiooniline hirm paadi poliitilise kõigutamise ees ja seega võimetus peaökonomisti rolli mängida. Selle tulemusena on Fedi juhi käsutuses praegu superjõud.

© Project Syndicate 2005. www.project-syndicate.org

Hetkel kuum