Aili Kägu võitleb võltsi sõbralikkusega

Ameerikalik võltssõbralikkus on naist hakanud Eestis viimasel ajal häirima. ?Tehakse naerunägu ja kallistatakse, aga sisimas ei tunta huvi, kuidas teisel läheb,? muretseb ligi 20 aastat turismivaldkonnas töötanud Kägu. Tema igapäevane töö on juhendada Wrisis kümneid kolleege ja naiskollektiivis soojade ning inimlike suhete hoidmine nõuab üsna peent taktikat.

Juhina on tema eesmärk alati olnud luua meeskonnas tõeliselt sõbralik õhkkond. Ta tõdeb, et tähtsaim on kõiki alati õiglaselt kohelda. ?Ma tõesti tahaksin kõikidele emadele näiteks laste esimese koolipäeva vabaks anda, aga keegi peab ju tööl ka olema,? tõdeb ta muret tundes. Siis tuleb valida. Vaadata, kui noored on töötaja lapsed, kelle laps alles alustab kooliteed.

?Andes saab ka vastu. Töötaja hindab lisaks palgale ka muid väärtusi firmas,? teab ta. Et pinged kollektiivi suhteid varjutama ei hakkaks, soovitab naine, et isiklikke probleeme ei tohiks lasta tööle kaasa tuua. Mossitamine kaldub ju ka klientidele üle.

Kägu on pidanud inimesi töölt ka vallandama. ?See ei ole kunagi kerge,? raputab ta sellele mõeldes pead. ?Pigem olen ma firmas ikka rohkem käehoidja rollis olnud.? Klienditeenindajaks siiski sünnitakse ning tema kogemus on näidanud, et eestlane on veel eriti raske kummardaja.

Probleeme ja pingeid esineb ja temagi on neid paratamatult koju kaasa viinud. Seda mõistis ta, kui nüüdseks tütretütre sünnitanud tütar murdeeas põrutas: ?Vend ei teagi, et sa oskad kooki teha! Mina veel mäletan.? Tütre tähelepanek ehmatas, see oli vihje kõrvalt, et kodu on tahaplaanile jäänud.

Pärast tütre osutamist on ta üritanud aja jagada kodu, töö ja hobide vahel. Kodu on Viimsis ja reegel on selline, et Russalka mälestusmärgi juurde jõudes hakkab ta vastavalt kodu- või töömõtteid mõlgutama. Siiani on see hästi töötanud. Lisaks on ta leidnud tagasitee spordi juurde. Tennisepalli tagumine aitab kõikidest muudest mõtetest priiks. Talvel meeldib naisele slaalomirajal liuelda.

Iseseisva elu esimese sammu tingis spordilembus. Esimene suurem otsus oli Kägul tulla 14aastaselt Lüganuselt Tallinna spordiinternaatkooli ja keskenduda kergejõustikule. See otsus langetati koos emaga. ?Valik oli raske meile mõlemale, aga tehtud ta sai,? ei kahetse keskkooli ajal Nõukogude Liidu noortekoondisse kuulunud naine midagi. Tänu sellele tulid hilisemad otsused kergemalt.

?Koondisesse kuulusin tõkkejooksjana, aga juhtus, et tuli olla punniks augu ees nii kuulitõukes kui ka viievõistluses,? meenutab ta. Laagritest üle terve Venemaa sai ta ka esimesed õppetunnid iseseisvaks eluks.

?Mul oli vähe sportlikku viha ja suuri eesmärke ma endale ei seadnud, seetõttu lõppes tipptasemel sport ka kooli lõpetamisega,? ütleb Kägu. Edasi läks ta tänu rikkalikule keelepraktikale õppima pedagoogikaülikooli vene keele õpetajaks. ?Mulle tundus, et reaalained olid spordi tõttu vaeslapse ossa jäänud. Seetõttu langes liisk keele kasuks,? selgitab Kägu. ­

21aastaselt abiellus ta Raimo Käguga. Tütar ja poeg sündisid pärast õpinguid. Tänavu suvel sai hakkaja ettevõtja ka esimest korda vanaemaks. Juriidiliselt on ta siiani abielus, kuigi kooselu sai läbi juba viie aasta eest.

Soome turistide majutajast reisi­firma juhiks. Ettevõtlusega puutus Aili Kägu esimest korda kokku, kui teine laps oli poolteiseaastane ja tuli minna tööle. Just siis hakkasid Eestis nina mullast välja pistma ka esimesed kooperatiivid ja väikeettevõtted. ?Töökohal oli minu ülesandeks Eestit avastama tulnud soomlastele majutust ­otsida ja ekskursioone korraldada ning nii sattusingi turismi,? meenutab naine. 1989. aastal kasvas sellest välja oma väike perefirma Hotest Turism, mis hiljem ostis osaluse reisibüroos Wris.

Tänu Eesti riigi noorusele ja uute tehnoloogiate jõulisele pealetungile on siiani ka turismivaldkonnas kõik väga kiiresti muutunud. Eriti tormiliste muudatustega on silma paistnud viimased kaks aastat. Näitena tõi ta seiga, et varem said turismifirmad kontakte vaid messidelt, nüüd tuleb end näitama minna juba täielikult ettevalmistatuna. Ka tihedad koolitused pakuvad vaheldust ning klubiline suhtlemine lõõgastab.

Reisibüroo eesmärk on muutunud. ?Meie oleme paljuski vaid nõustaja rolli jäänud või tuleme appi siis, kui faktoriks on kiirus,? ütleb Kägu.

Eesti Äriregistri andmetel tegutseb Eesti riigis turismivaldkonnas umbes nelisada firmat. Tõsisemateks tegijateks peab Kägu neist umbes 15. Eesti turismifirmade TOP 5 moodustavad Estravel, Hermann Reisid, Baltic Tours, Wris ja Reisiekspert.

Tundmatus kohas vette viskumine on teinud julgeks. Nüüdseks reisibüroo Wris üks omanikke Aili Kägu tunnistab justkui kokkuvõttes, et saatus on teda hoidnud nii eraelulisi kui ka tööalaseid valikuid tehes. Kardinaalseid pöördeid pole tal endal tulnud teha. ?Mina olen veel selle aja inimene, kui naine oli ennekõike ema, tööelu tuli pärast seda,? räägib Kägu.

Jõudmine vanaema staatusesse on teda taas pannud oma plaane üle vaatama. ?Tahan tütart väga aidata,? tunnistab ta. Tütar on üliõpilane ja väga aktiivne ka oma kooli üliõpilasomavalitsuses. ?Naise elu on valik kohustuste ja tahtmiste vahel, ja mina olen väga kohusetundlik,? nendib Aili Kägu.

Meie sõprus Ailiga on kestnud üle 28 aasta. Tunnen teda suvest 1977. Tutvusime tolleaegse Tallinna Pedagoogilise Instituudi sisseastumiseksamitel. Õppisime kolm aastat samal kursusel vene keelt ja kirjandust, siis läksin mina kaugõppesse.

Teadsin teda aga mitu aastat varem, kuna keskkoolis olin tihti kergejõustikuvõistlustel kohtunik ja Aili oli väga edukas ja tuntud sportlane.

Minu jaoks ei ole Aili oma töö tõttu küll muutunud. Kuigi arvan, et ta on ennast liiga palju kulutanud. Aili on visa ja järjekindel kõiges, mida ta ette võtab. See on nii tugevus kui ka nõrkus. Sest ta töötab palju. Aga jõuab ka palju: pere, tennis, kultuurisündmused, kohtumised sõpradega jne.

Mina pean tema tugevaks küljeks ka julgust oma arvamust avaldada, otse öelda, kui millegagi rahul ei ole. Ja oskust kiitust jagada seal, kus vaja.

Ma muidugi ei mäleta, kuidas just meist sõbrannad said. Millegipärast arvan, et eks mina ise läksin esimesena rääkima. Aili lihtsalt oli tagasihoidlikum.Meil oli tore ühtne väike grupp, kõik said omavahel hästi läbi.

Ma olen ennast Aili peres alati hästi tundnud. Tema ema hoidis mind väga. Olen tema poja Kaspari ristiema. Ja olen selle üle väga rõõmus. Me kohtume üsna sageli ja kindlasti mitte ainult tähtpäevade puhul. Ja kui ei kohtu, siis helistame.

Eestis läheb aasta-aastalt kergemaks olla naisjuht. Eesti naised on tippspetsialisti või juhi positsiooni kõva tööga ka ära teeninud. Soomes ja Rootsis on minu teada mingid huvitavad seadused, mis soosivad naiste osalemist juhatuses. Samas ma ei arva, et see kellegi silmis neile rohkem tunnustust toob, mille tulemusena võiks öelda, et on kergem olla naisjuht. Ameerika on väga äärmuslik ja vanade äritraditsioonidega ühiskond, kus sa kas oled karjäärinaine või koduperenaine.

Murdeeas meeldis mulle väga, kui ema tööl oli. See võimaldas minulgi areneda iseseisvamaks. Kaudselt oli ta ju siiski alati olemas. Toona tundus mulle kohati, et ta segas end liiga palju minu ellu, ja see ei tahtnud toona hästi mahtuda minu arenemisjärgus mõttemudeleisse. Kui ema praeguses intervjuus arvas, et ma talle sel kiirel ajal koogi küpsetamise unarusse jätmist ette heidan, siis arvan ma hoopis, et ta tegi salamisi etteheiteid endale. Ta püüdis alati parimat ja kui ta siis läks kergema vastupanu teed ja tõi koogi poest, tundis end ehk põhjendamatult süüdi.

Ema on minu silmis aktiivse tööelu ja pereelu ühitamisega tulnud toime ideaalselt. Nüüd, kui olen juba ise ema, on ta mulle eeskujuks nii juhi kui ka koduperenaisena.

Negatiivset tema kohta oli mul vaja kaua mõelda, aga võib-olla see, et unikaalne oskus aega tasakaalustada tuli tõenäoliselt tema enda arvelt. Kõik vabadushetked pühendas ta mulle ja vend Kasparile.

Nüüd ise ema olles tundub mulle, et tänapäeval ollakse mõnevõrra äärmuslikumad pereelu korraldamisel. Arvan, et osa emadest võtab lastega kodus olemist liiga tõsiselt ja teised jälle suhtuvad asjasse külmalt, olles liigselt orienteeritud vaid enese eesmärkidele ning seetõttu ka lapse soetamise lükanud kaugemasse tulevikku.

Olin vist 25aastane, kui ühel hetkel otsustasin, et ma ühegi naisterahvaga püsivat sidet ei loo, on lihtsam elada. Sattusin kord kahe sõbratari otsa ja arvasin, et nüüd on kõik korras, tüdrukuid on kaks ja suhtlemine ohutu. Kutsusin mõlemad sõbratarid kinno ja üks jäi tulemata. Kõik toimus ühe kuuga, olin endale naisterahva välja valinud ja 1980. aastal abiellusin. Nii lihtsalt see läkski. Sain endale abikaasaks Eesti tolle aja kõige kiirema naise ? sprinteri.

Paari aasta pärast sündis meil laps, kellele ma tahtsin panna nimeks Eüeliine (EÜE ? Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev, Raimo Kägu oli EÜE pikaaegne malevakomissar ? toim). Naine ei nõustunud ja laps sai nimeks Kristiina. Mõne aasta pärast sündis teine laps. Tahtsin panna nimeks Herman, mulle see väga meeldis, abikaasale mitte. Nad olid veel sünnitushaiglas, kui käisin kiirelt Erki Berendsi juures raadios ? viiekümneaastaste õnnitlemise ajal sooviti ka Hermanile õnne sündimise päeva puhul. Naine oli nii vihane ja ütles, et ei tulegi haiglast koju, et niisugust nime ei pane. Pakkusin talle järgmise ? Mattiase, sest just sellel aastal maandus Moskvas Mathias Rust. Ka sellega ei olnud naine nõus, lõpuks jäi Kaspar.

Kõik on läinud ikka nii, nagu naine soovib. Meie abielu oli väga huvitav, see seisnes 20 aastat kogu aeg mingis võitluses ? kes on perekonnas tähtsam.

Sprinterist abikaasa oli väga äkiline ja kiire. Kuid ta on saanud hea lastetoa, ta oli selles mõttes väga truu, et kunagi ei reeda. Ta on töökas ? niipalju kui naisterahvas üldse olla saab. Aga loomulikult on tal ka vigu. Kõike ülihästi ei saa teha, mõni asi peab ka hästi minema. Rasketel hetkedel oli ta mulle ikka abiks.

Hetkel kuum