Kaamera ja magamiskotiga ööpäev Halliste rabas

Nõukogude aja alguses varjasid end Kikepera rabas metsavendade salgad. Peidukoha valik on igati mõistetav, sest ükskõik millise metsavendasid kimbutama tuleva väeüksuse tulek olnuks kaugelt kuulda ropu sõimu ja vandumise näol. Põlvini laugastes sumbates ja mättalt mättale karates tulid mahlakad väljendid tahes-tahtmata keelele. Kui läbitud oli kaks kolmandikku rabateekonnast ning asukoht sisuliselt soo keskel, võttis maad pimedus. Ainsaks suunaallikaks oli digitaalne kompass, mis aga aeg-ajalt suisa hulluks läks. Põhjus võis peituda kunagi raba serval paiknenud Vene raketibaasides või siis tühjenevates akudes.

Suund sai võetud taas Halliste jõele, lootuses, et kuskil õnnestub soisest metsaalusest läbi murda ning jõe veerele laagrisse jääda. See lootus oli asjatu...

Kikepera ja Halliste vaheline paarikilomeetrine maariba meenutas rohkem sood kui äsja läbitud raba ise. Kevadiste üleujutuste ning kobraste koostöö tulemusena oli enamikus kohtades vesi põlvini. Kuivenduskraavid ajasid üle kallaste, puud sirgusid otse veest, kõikjal lirtsus ja plärtsus.

Ent hulluks läks olukord kesköö eel, mil rännusell oli kiilutud kahe kuivenduskraavi ja selja taha jäänud kilomeetrite pikkuse veetakistuse vahele. Tagasi ei olnud mõtet minna, sest tagasi rabale ja edasi lähima kuiva kohani jõudmine võtnuks aega hommikuni. Jäi vaid lootus, et kuskil leidub mõni kuivem maalapike, kus saaks end kerra tõmmata.

Kraavide ületamine lõppes märjalt. Ühel hetkel kadus pind jalge alt ning järgmisel momendil ulatus vesi pea rinnuni. Kiire sumpamine või pigem suisa ujumine viis erakordselt kiiresti kraavi teisele kaldale, ent riiete seisukohalt oli juba hilja - kõik oli läbimärg.

Varakevadine öö ei pakkunud ka piisavalt soojust, päeval kuuldud ilmateade ennustas ööseks veel miinuskraade. Ja ees ei paistnud ühtegi kuivemat lapikest.

Sumpamine läbi soo, vee ja pimeduse jätkus. Maad võttis masendus ning hetkeks tekkis suisa soov iga hinnaga Hallisteni läbi murda - kas või ujudes -, et seal mõnda talusse sooja pääseda. Õnneks sai terve mõistus siiski võitu ning takistusterohke teekond läks edasi.

Viimaks jäi taskulambi värelevasse valgusesse kõrgem maatükike mändide all. Maapind polnud küll kuiv - kaste ja udu olid kõik kohad niiskeks muutnud -, ent seal ei lainetanud vähemalt jõevesi. Kuna kellaaeg oli juba tublisti üle kesköö, siis ei olnud pikka pidu. Kui riided võimalikult kuivaks väänatud, jalatsitest suurem vesi välja valatud ning magamiskott kuuseokstele laotatud, jäi veel võtta klõmakas külmarohupudelist ning magamiskotti pugeda. Hinges lootus, et hommikut siiski oma silmaga näeb...