Pingpong ja Püha graal

Ron Howardi filmist "Da Vinci kood" rääkides kehtib üks kindel reegel või kood, kui soovite.

Ei, ma ei ole lugenud Dan Browni samanimelist bestsellerit. See, kas rääkija/kirjutaja on seda raamatut enne filmi nägemist lugenud või mitte, võib pidada korraga nii tühiseks kui ka ülitähtsaks vaatenurgaks.

Need, kes raamatut on lugenud, saavad pärast kriitilisema noodi kõlamist suureliselt seletada, no muidugi, sa ei ole ju raamatut lugenud! Kõige olulisem see muidugi ei ole, aga kõige räägitum nüanss ikkagi. Filmi juurde.

Ron Howard oskab filmi abil jutustada või oleks ehk õigem kasutada sõna "ümber jutustada". Tänapäevase, kassamaailma reeglitele tugineva filmi puhul on see tegelikult võtmeoskus. "Cinderella Man" ("Mees, kes tõusis jalule"), "Ransom" ("Lunaraha"), "Apollo 13", aga eriti "Beautiful Mind" ("Piinatud geenius") on meisterlikult jutustatud lood, mille sisemistest pingetest jätkub lõputiitriteni välja.

Tõsi, nimetet filmide hulgas on kindlasti kaalukamaid, sisulises mõttes kopsakamaid ning on ka selliseid, mille särast teise vaatamise korra jaoks ei piisa. Muide, Ron Howard ei ole ainult režissöör, mees vahetab Hollywoodis maske üsna hoogsalt, tõsi, enam loorbereid on seni toonud just filmilavastaja tool.

Niisiis film lippab. Käib stseenide ping-pong. Tagaajamine, väike dialoog, uus tagaajamine, paar kibevalusat tõehetke sekka. Vaenlased on vaenlased, üks hundinahas hea teiste hulgas.

Kõlab igavalt? Jah.

Natukene ongi igav. Usutavasti väga hästi kaantevahele pandud narratiivi edasiandmine sööb filmilt ära igasuguse sisemise sügavuse. Kõik, millest see film räägib, on minu ees linal. Tänapäevases kultuurikäsitlemise leksikas on sellise loomingu määratlemiseks olemas paljut kattev väljend: meelelahutus. Aamen!

See ongi meelelahutus. Üksikud killud või repliigid, mis kaevavad välja mingid kaugemad tunded, hämaramad arusaamised on loomulikult selles filmis olemas. Mind puudutavad filmi vaadates enim vihjed teadmisele, et iga täiskasvanu reaalsus, elatav elu, on müürikividena kokkukantud varases lapsepõlves. Mitte ainult see tunnetemaailm, millest ikka räägitakse, vaid sündmused, juhtumised, olukorrad, see kõik on materjal, millest meid kokku pannakse. Ja muidugi, valmis hoone saab ennast ainult tajuda, muuta ta ise ennast ei saa.

Pärast filmi vaatamist on muidugi lihtne mõista, miks kirik on sellele filmile üsna valulikult reageerinud. Põhjuseid võib kindlasti olla rohkem, kaks tunduvad ilmselged.

Esiteks muidugi religioonipoliitilised põhjused, kristliku maailma juhtidel on oma murenevat impeeriumi üha raskem hoida "taevasel" kursil. Tabude ja dogmade piirid sulavad kiiremini kui veebruaris ehitatud lumememmed aprillis. Kui räägitakse fanaatilisest (aga fanatism ei ole ju alati halb!) usust, siis üha vähem kristlusest. Rääkimata sellest, et siis fundamentalism (aga ka fundamentalism ei ole ju alati halb!) on saanud hoopis teiste usutunnistuste leivanumbriks.

Teine põhjus peitub elektroonilise meedia poolt pakutava meelelahutuse "dokumentaliseerumises". Missivalimine ei ole enam ammu lihtne lavasõu, missivalimist esitatakse teles otsekui mingit dokumentaalfilmi, kus kõike lavastatut näidatakse stiilis "nii see kõik päriselt oli". Vaataja noogutab ja ei mõtle. Ah nii see kõik siis oligi!

Nii on "Da Vinci koodiga" ka. See, mida mulle kinolinal pakutakse, on hästi vormistatud meelelahutus. Need, kes on vähegi tundnud huvi Püha Graali, templirüütlite ordu, Opus Dei, piibli sünni loo jne vastu, haigutavad saalis ilmselt mingil hetkel ja püüavad pingsalt meenutada, mis kell hommikul tööl esimene koosolek pidi algama. Näitlejatöödest on sellise filmi juures mõttetu rääkida.

Minge kinno ja vaadake ise.

Hea film on.