Talvepäev libisevas kanuus

Vaikselt Soomaa jõevetel liikudes näeb arvukalt loomi kallastel ringi uitamas. Seda eriti varahommikutel ja õhtuhämaruse saabudes, mil ulukid julgelt jõe äärde jooma kogunevad.

Kuskil müttavad metssead kaldaäärses poris, kaugemal piiluvad kitsed mööda libisevaid paate kartlikult. Põdrad põrutavad raginal läbi tihniku, hoolimata pealtvaatajatest või veesolijatest.

Seni püsinud soojad ilmad pole lasknud karudelgi unne suikuda, ent jõepervel karuotti müttamas näha on suur ime isegi kogenud looduses liikujaile.

Vaikselt ja tasapisi jõeveel hulpides kohtab paljusid metsloomi, neile on jõel liikuvad objektid midagi uut ning teadmatut, kujutades seeläbi ka pigem uudishimu kui hirmu.

Hommikuudus või maale langenud pimeduses kostab hääli, mille allikat on raske kindlaks teha: raksatused, sulpsatused, siis kummalised ja kõhedust tekitavad helid. Raske öelda, millised neist tulevad loomade kõrist ja milliseid on esile kutsunud vetevaimud või näkineiud.

Sel viisil muutub iga retk jõeveel meeldejäävaks ning üllatusi pakkuvaks, ent paljud teisedki asjaolud muudavad taolise ettevõtmise tõeliseks võimete proovilepanekuks.

Ilmaolud ei pruugi kanuusõitu enam soosida - kord tuhisevad jõe kohal läbilõikavalt külmad ja teravad tuuleiilid, järgmisel hetkel pladistab krae vahele Eesti talvele tüüpiline vihm. Aerutamisel tekkivad veepritsmed ning aeg-ajalt näkku peksvad märjad puuoksad süvendavad niiskusetunnet veelgi, tungides tasapisi kontideni.

Kiireim viis läbikülmunud liikmete soojendamiseks on loomulikult väike põuepudel, mis paadis ja paatide vahel ringi käima lastakse. Kuum lonks liigub tulise jutina läbi keha, tuues mõneks ajaks mõnusa soojatunde.