Uudised
Marko Kaldur
14. detsember 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Talvepäev libisevas kanuus

Tahtejõu ja sooja riietuse olemasolul pole sügise lõpul kanuuga sõitma minemises midagi ületamatult ekstreemset. Paljud Eestis kanuusõiduks kasutatavad jõed püsivad veel jäävabad.

Kui retk mööda talvist veekogu tegelikkuses suurt ekstreemsust ei kujutagi, siis eelkõige tuleb jagu saada mõttemaailma juurdunud hirmust ja kahevahelolekust.

Soomaa suurimad jõed Navesti ning Halliste, Pedja jõgi Alam-Pedja kaitsealal, Lõuna-Eestis Ahja, Võhandu ja Koiva jõgi, samuti paljud teised Eesti jõed ning veekogud kutsuvad eriliste elamuste otsijaid just nüüd end voolust kanda laskma.

Vaikselt Soomaa jõevetel liikudes näeb arvukalt loomi kallastel ringi uitamas. Seda eriti varahommikutel ja õhtuhämaruse saabudes, mil ulukid julgelt jõe äärde jooma kogunevad.

Kuskil müttavad metssead kaldaäärses poris, kaugemal piiluvad kitsed mööda libisevaid paate kartlikult. Põdrad põrutavad raginal läbi tihniku, hoolimata pealtvaatajatest või veesolijatest.

Seni püsinud soojad ilmad pole lasknud karudelgi unne suikuda, ent jõepervel karuotti müttamas näha on suur ime isegi kogenud looduses liikujaile.

Vaikselt ja tasapisi jõeveel hulpides kohtab paljusid metsloomi, neile on jõel liikuvad objektid midagi uut ning teadmatut, kujutades seeläbi ka pigem uudishimu kui hirmu.

Hommikuudus või maale langenud pimeduses kostab hääli, mille allikat on raske kindlaks teha: raksatused, sulpsatused, siis kummalised ja kõhedust tekitavad helid. Raske öelda, millised neist tulevad loomade kõrist ja milliseid on esile kutsunud vetevaimud või näkineiud.

Sel viisil muutub iga retk jõeveel meeldejäävaks ning üllatusi pakkuvaks, ent paljud teisedki asjaolud muudavad taolise ettevõtmise tõeliseks võimete proovilepanekuks.

Ilmaolud ei pruugi kanuusõitu enam soosida - kord tuhisevad jõe kohal läbilõikavalt külmad ja teravad tuuleiilid, järgmisel hetkel pladistab krae vahele Eesti talvele tüüpiline vihm. Aerutamisel tekkivad veepritsmed ning aeg-ajalt näkku peksvad märjad puuoksad süvendavad niiskusetunnet veelgi, tungides tasapisi kontideni.

Kiireim viis läbikülmunud liikmete soojendamiseks on loomulikult väike põuepudel, mis paadis ja paatide vahel ringi käima lastakse. Kuum lonks liigub tulise jutina läbi keha, tuues mõneks ajaks mõnusa soojatunde.

Siiski ei maksa põuepudeli ringilaskmisega liiale minna, sest sõltuvalt pudeli sisust võib edaspidi esineda mõningane koordinatsioonitaju vähenemine ning lõpuks osaks saada üle parda kukkumise tõttu veelgi suurem külmatunne.

Suitsusaunad ja turismitalud jõepervedel on pärast vaevarikast ning jäist veeretke meeldivaks kosutuseks. Kuuma sauna külastamise järel tormavad tunde vetevoogudel veetnud rändurid vabatahtlikult samadesse lainetesse, mille rüpest vaid veidi aega tagasi igati pääseda sooviti.

Lõkke või kamina ääres saab seejärel jõurata kuni hiliste öötundideni, viimasele ärkvelolijale sekundeerib lõpuks vaid öökull oma huigetega.

Hommikul ärgates ning asemelt välja pugedes lööb esmalt näkku jäine õhk. Silmi ei kannata avada, sest valgus torgib valusalt nägemisorganeid.

Öökülm on maa härmatanud valgesse rüüsse ning taevast on vist langenud ka veidi lumeräitsakaid. Väiksemad veelombid on kaetud õrna jääga, mis kanuude juurde sammudes ragisedes puruneb. Kanuud ise on kadunud kerge lume varju, otsekui üritades hoiduda taas vette sattumisest.

Siiski ei päästa vähene härmatis ja kerge lumi kanuusid ega meeskondi. Tulekul on veel üks päevateekond niiskuses ja külmas, enese proovilepanek ja raskused. Ent teadagi - kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks - ning sedasi on iga talvisel kanuuretkel osalenu laiendanud vastupanuvõime piire.