Karu juhitava Olympic Casino aktsia kallines 20 protsenti ning mehe varandus kasvas 570 miljoni krooni võrra, kui Olympic Casino seitse korda ülemärgitud aktsiaemissioon, mille käigus koguti üle 7,5 miljardi krooni, 23. oktoobril börsile jõudis.

"Kui seitse korda märgiti üle, siis me suutsime rahuldada ainult 1/7 ostuhuvist," räägib Karu entusiastlikult. "See tähendab, et osa huvi jäi rahuldamata ja järelturult hakatakse juurde ostma, mis peaks hinda tõstma," esitab ta ajakirjanikele oma nägemuse.

Kuu aega pärast emissiooni võivad aktsionärid rahulolevalt tõdeda, et igast aktsia alla pandud kroonist on saanud poolteist krooni. Lisaks Karule ja Jaan Korpusovile on kasiino uuteks omanikeks 4566 väikeinvestorit ning 40 finantsinstitutsiooni.

Hansapanga juhatuse esimehe Erki Raasukese sõnul on Olympicu aktsia hea investeering, eriti pikaajalisele investorile. "Ei kõhelnud üldse enne ostu, mulle meeldib ettevõtte juhtkond," selgitab ta.

Ka IBM Eesti juhi Valdo Randpere arvates läheb Olympicul hästi, kui eesotsas on Karu: "Ta ei taha raha kuhugi nurga taha toppida, vaid et firmal läheks hästi ja ettevõte kasvaks."

"Arminil on oskus pingelised situatsioonid lõbusaks muuta ja tänu sellele ka paremaid tulemusi saavutada," iseloomustab kauaaegset tuttavat äripartner Korpusov. Tuttavaks said mehed omavahel 1978. aastal margi- ja mündiklubis, mis Korpusovi sõnul oli sel ajal majanduslikult ärksalt mõtlevate inimeste kooskäimise koht.

1993. aastal ühe kasiinoga alustanud Olympic Casino on peale Eesti kasvanud ka Läti, Leedu, Ukraina, Valgevene ja Venemaa turule. Välja on öeldud lähim eesmärk, mille järgi peab firma tegutsema aastaks 2010 kümnes riigis.

Karu peab edu aluseks seda, et ühena vähestest kasiinokettidest on suudetud käivitada lasvegaslik kasiinokontseptsioon. "See on rõõmsam ja meelelahutuslikum kui traditsionaalne kasiino ja põhjustab ühiskonnas tunduvalt vähem probleeme," ei varja ta oma ärimudeli edu saladust.

Enda sõnul eelistab Karu ööklubile või pubile kindlalt kasiinomeelelahutust. "Mängin mõistlikkuse piires, kui olen väliskomandeeringutes ja õhtuti muud teha pole." Braunbrück jutustab, kuidas Karu konkurentide juures nende töötajate professionaalsust testib. "See oli alati lõbus, muidugi kõrvalvaataja silmadele."

Armin on Tallinna poiss, kes elas varases nooruses kesklinnas ja hiljem Pirita-Kosel. Isa Jaan Karu, kes on aastaid TTÜs õppejõuna töötanud, räägib, et Arminit otseselt tehniliste alade peale ei kiskunud, aga lahtise peaga oli ta küll, omamoodi. "Talle eriti ei meeldinud teha seda, mida vanemad ja õpetajad õigeks pidasid, vaid ajada oma joru."

"Eks need asjad on ikka geenides. Soov asju organiseerida ning luua on olnud veres päris lapsepõlvest saadik," tunnistab Karu ise. Helsingis Haaga Instituudis nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi omandanud Karu peab saadud haridust tänuväärseks. "Seal õppimine pani rohkem kui sel ajal tavaks mõtlema just äri ja ettevõtluse eetilisele ja filosoofilisele poolele."

Oma naise Kaia ning laste Inese, Eriku ja Kati üle on ta uhke. "Nad on samuti väga iseseisvad ja soovivad nagu minagi ikka ise ennast tõestada." Jahiomanik Karu on merega sina peal ja armastab seal veeta nii palju aega kui võimalik. Tööpinget aitab paremini taluda ka metsajooks.

Kui küsin Karult, kas ta enda kohta ka mõnda nalja teab, ütleb ta, et Olympicus on sõna "karuteene" asendunud väljendiga "mägratemp".

Armin on sihikindel ja aus mees, kes on kasiinonduse maine parandamiseks palju teinud. Ta on otsekohene inimene ja nõudlik juht. Sihikindla ja ropu tööga on ta üles ehitanud oma ala lipulaeva, kus inimesed teevad täiel jõul tööd.

Õppisin Arminilt nende aastate jooksul, et ei tohi karta unistusi ehk eesmärke, mis esmapilgul võivad ebareaalsetena tunduda. Olla detailideni perfektsionist - mitte kunagi ei tohi kvaliteedi osas järeleandmisi teha, ka väga väikestes asjades.

Kindlasti on töötamine selles firmas väljakutse ja nõuab endast maksimaalse panuse andmist, vähemaga ei oleks Armin nõus.

Iseseisvus ja tahe midagi oma parema äranägemise järgi teha on Arminit küll lapsest saati iseloomustanud. Ei mäleta, et ta kellekski eriti oleks tahtnud saada, pigem on ta tahtnud olla mingil alal kõva tegija. Armini edukas kasiinoäris tegutsemine mind imestama pannud ei ole, "tegija" oleks temast igal juhul tulnud.

Arminit tunnen 1996. aasta algusest. Nende firma remontis tookordse nimetusega Kungla hotelli ja mina advokaadina nõustasin neid mõnes vaidlusaluses küsimuses. Esindasin Arminit ka kui kannatanut palgamõrva kriminaalasjas.

Minule on ta jätnud hea analüüsivõimega otsustuskindla inimese mulje. Selles, et Armini sooviks on Olympicust kasvatada siinse regiooni kasiinofirma nr 1, ma ei kahtle, mistõttu võin väita, et aktsiate börsile viimine on nii tema ammuse unistuse täitumine kui ka vaheetapp edasiliikumisel.