Nigula järve äärest algav, üle raba laugaste juurde viiv rada jõuab otsaga kunagistele rannaluidetele ehk kriivadele, mis nüüdseks on jäänud rannikust kümnete kilomeetrite kaugusele. Kriivadelt viib tee ringiga taas järvekaldale, teele jäävatest vaatetornidest avanevad maalilised vaated nii rabale kui ka metsadele kauguses.
Legendid pajatavad rabas elavatest sookollidest, kes mülkasse sattunud looma või inimese kiiresti enda riiki kisuvad. Sookolle pole seal küll nähtud, ent rabamaastikul liikudes tuleb olla ettevaatlik - tihtipeale osutub petlikult kõva pinnas hoopis pehmeks ja mudaseks sügavikuks.
Nigula raba servas asuv pisike matkaonn on pigem suveoludeks mõeldud. Arvukatest seina- ja põrandapragudest tuhiseb külm tuul läbi, ent tänu avarale tuleasemele võiks seal tahtmise korral pakasegagi ööbida. Tuleb vaid arvestada, et hommikuks on viimanegi soojus majast kadunud ja kasulikeks osutuvad soojad magamiskotid.
Hommikuvalges ärgates ning aknast välja kiigates on ümbrus üdini valge. Öökülm on härmatanud maa ja puud-põõsad, muutes looduse talviselt kargeks. Aknast välja kiigates torkavad esimese asjana silma sinna üleöö valgele maale tekkinud värsked jalajäljed.
Jalgade müdin ja võsas ragistamine äratas rändureid öösel korduvalt. Rikkama fantaasiaga või parema kuulmisega rännusellid olevat suisa pehmeid käpapatsusid ja uudishimulikku nuuskimist ukse alt kuulnud. Tegu pole siiski müütiliste sookollidega, kes endale ohvreid valimas käinud, vaid palju argisemate elukatega - põtrade, kitsede, metssigade, rebaste, huntide jt kohalike asukatega.
Pole välistatud, et matkaonnist kargesse hommikusse astudes mõni loom veel silmapiirilgi paistab. Ulukid käituvad inimesi nähes rahulikult, teades, et kaitsealal ei tohi neid niikuinii puutuda.
Talvel pole üldse ime, kui Nigula kandist ka Eestis kaitse all oleva lendorava jälgi leiab. Haruldast looma ennast vaevalt kohtab, ent looma jäljed ja maad katvale valgele härmatisele jäetud erekollased hunnikukesed reedavad tolle öise tegevuse.
Lisaks metsloomadele elutsevad Nigula raba servaaladel ka maatõugu veised, kellele on seal loodud karjamaad. Koduloomad ja metsloomad on seal leidnud omavahel tasakaalu ning ei sega üksteise toimetusi. Sedasi pole ime, kui onni katusel asuvalt vaateplatvormilt näeb korraga mõlemaid.