Uute eramute omanikud vajavad turvatunnet

Kõrge traataia sisse tekkisid kiirelt läbipääsuavad, tõkkepuud kord töötasid, kord mitte, kui tõkkepuu juurde paigutati valvur, siis kiputi kõike piirkonnas toimuvat tema vastutusalasse sokutama, naabrivalve ei toimi, sest enamik inimesi on kodus vaid töövälisel ajal.

Need on vaid mõned näited sellest, et ühtset reeglit uute elurajoonide turvaliseks muutmisel lihtsalt pole.

Igal uuel elurajoonil on oma probleemid, mis sõltuvad asukohast, majade arvust, kogukonna aktiivsusest jne. Nii võivad ka turvalahendused igas piirkonnas olla erinevad. Arendaja paigaldatud tõkkepuust turvamiseks tõesti ei piisa.

Tõkkepuust on kindlasti abi olnud. Niisama uitajad ja autodega kihutajad on ära jäänud. Varastamised on ära jäänud (võib-olla ka sellest, et küla on tänaseks tihedamalt asustatud). Suured ehitusautod ja kõrvalküla ehitajad ei sõida enam läbi meie küla ega lõhu külateed.

Tõkkepuu toob kellelegi loomulikult parasjagu kohustusi. Sest see keegi peaks esmalt kõikide külaelanike käest saama mobiilinumbrid, sisestama need, teenindusüksustega suhtlema, selgitama, hooldusfirmaga suhtlema, juhul kui tõkkepuu puruks sõidetakse või lõhutakse. Selgitama inimestele, et juhul kui tõkkepuu taha koondub enam kui üks auto, ei hakkaks kõik juhid numbrit valima, sest vastasel juhul jookseb aparaat kinni.

Kui kõik need tegemised saab tehtud, siis on hea, rahulik ja turvaline tunne.

Autor: Marko Saar