Vähemalt kinnisvarabuum näitab juba raugemise märke: müüki pandud majade ja korterite arv on suurenenud, müügiperioodid on tublisti pikenenud. Kohati on uusarenduse väljamüügihindu alandatud, et valmis ehitatud kinnisvarast lahti saada.
Võib resümeerida, et maksejõulised "heausksed" inimesed - vastandina spekulantidele - on oma kinnisvarasoovid üldjuhul rahuldanud.
Hinnatase on sedavõrd kõrge, et täna nõuab kinnisvara ostmine vägagi tugevat seljatagust.
Pangad on samuti asunud laenutingimusi karmistama. See võib tähendada, et ehitussektor ei kasva enam aastas kolmandiku võrra, nagu see oli eelmisel aastal.
Tarbimispidu võib ajutiselt siiski veelgi kiireneda - paradoksaalsel kombel börsilanguse tõttu. Viimane kallutab aktsiaid müüma ja koos sellega kogunenud kasumit välja võtma. Kindlasti rändab osa sellest kasumist ka tarbimise altarile.
Võrdlus 1997. aastaga passib ses mõttes, et ka tollane börsikrahh vallandus majanduskasvu tippaastal.
Väikeriik nagu Eesti ei saa lootma jääda peamiselt siseturule nagu praegu, õige hoo annaks ekspordi edenemine. Eesti ekspordivõimet pidurdab aga kiire palgatõus, mis võib sundida tootmist tööjõu poolest odavamatesse riikidesse üle kolima. Eksporti pidurdab vähemal määral ka tugev euro (dollari suhtes).
Elame huvitaval ajal. Ühelt poolt, väga kõrgel makrotasandil, oleks justkui kõik hästi. Samas pole pilt allapoole laskudes üldse roosiline: ähvardab börsikrahh, inimesed on end viimase piirini kinni laenanud, kinnisvarasektoris võib samuti tulla korrektsioon allapoole.
Aga pidev valmisolek majanduskeskkonnale adekvaatselt reageerida hoiab meid vormis.
Autor: ÄP