CD-dele kogutud ajaloost jääb auk

Tegelikkuses on asjad siiski pisut teisiti. Küllap mäletate diskette, mis veel viis aastat tagasi olid küllaltki tavalised andmekandjad. Kuid aeg läheb edasi, uutele arvutitele disketiseadmeid ei lisata ning kui teil juhtub tulema vajadus näiteks kümne aasta pärast saada kätte fail, mille te kunagi disketile salvestasite, siis seisate silmitsi ilmselt üsna suure probleemiga. Ja miks peaks CD-plaadi saatus teistsugune olema?

Erinevad asutused on juba mõnda aega probleemiga tegelenud, kuid suurt edu pole saavutatud. Eksperdid hoiatavad, et kui töötavat mehhanismi tänaste dokumentide homse jaoks säilitamiseks peagi välja ei mõelda, lõppeb see sellega, et jätame ajalukku lihtsalt tühja koha.

Üks digitaalajastu iroonilisi külgi seisneb selles, et arhiveerimine on lõppkokkuvõttes muutunud keerulisemaks kui varem. Me mitte ainult ei pea säilitama kõiki kettaid ja magnetlinte, mis andmeid kannavad, vaid peame ka tagama, et nad oleksid loetavad ka tuleviku tarkvara ja riistvara kasutades. "Enamik inimesi ei teadvusta endale tõsiasja, et digitaalsed andmed salvestatakse viisil, mis on inimesele arusaamatu," ütles RAND Corporationi arvutispetsialist Jeff Rothenberg, kelle ülesandeks on digiandmete säilitamine. "On vaja tarkvara, mis selle koodi meile mõistetavasse keelde tõlgiks. Tarkvara paraku vananeb ning ka arvutid, millega vastavad programmid ühilduvad, vananevad ning kantakse lõpuks maha."

Tark- ja riistvara vananemine pole ainus digitaalseid andmeid ähvardav tegur. Paljudel juhtudel võib isiklike andmete kaotamine olla lihtsalt kõvaketta riknemise tulemuseks. Samuti võib juhtuda, et hoides oma digifotosid ja e-kirju mõne ettevõtte serveris võite neist lihtsalt ilma jääda. Nii juhtus 2001. aastal inimestega, kes hoidsid oma fotosid PhotoPointis, mis ühel heal hetkel tegevuse lõpetas.

Tarkvara uuendused ilmuvad keskmiselt iga 18 kuu kuni kahe aasta tagant. Pahatihti ilmneb, et paljudel juhtudel ei ühildu uus versioon täielikult vanema versiooniga loodud failidega. Nii juhtus ilmselt USS Nimitzi jooniste ning paljude teiste tänaseks muudatustega loetavate või üldse loetamatuks muutunud failidega.

Ameerika arhivaaride ühingu ekspresident Richard Pearce-Moses võtab probleemi kokku järgnevalt: "Nulle ja ühtesid võime me tõesti igavesti säilitada, kuid kas nad tulevikus meile ka midagi ütlevad?"

Eelmisel aastal sõlmiti Lockheed Martiniga 308 miljoni dollariline leping töötamaks välja lahendused, mis aitavad tänaseid dokumente ka homme avada. Ülesanne pole lihtne. Arvestada tuleb umbes 4500 erineva failitüübiga, millest igaüks nõuab pisut erinevat lähenemist. Lihtsaks näiteks on e-kirjad. Kui kiri sisaldab vaid teksti, on lahendus võrdlemisi sirgjooneline. Aga mis siis saab, kui kirjaga on saadetud faile? Oletame näiteks, et tegemist on Exceli töölehega. Kas meil on vaja selle lehe funktsionaalsus säilitada või tuleks hoida alles vaid esitatud andmed?

Lockheedi valitud tee on nn migratsioonistrateegia ehk tõlkida kõik failid mõnda paindlikku keelde, näiteks XMLi, mis oleks loetav ka tulevikus. Siiski ei pea kõik eksperdid seda valikut parimaks võimalikuks. "Pigem tuleks üritada luua nn emulatsioonistrateegia, mis võimaldab tuleviku arvutitel käituda nii nagu nad oleks praegu kasutatavad," ütles Rothenberg. Tänapäeval kasutatavad populaarsed emulatsiooniprogrammid lubavad näiteks PC abil mängida PlayStation 2 jaoks loodud videomänge.