Putin valmistus kaua Eestit survestama

Paar päeva tagasi korjas üks Kaliningradi kaubamaja müügilt suitsuvorsti nimega "Tallinn". Alles pärast käsu täitmist selgus, et meie pealinna nime kandvat toiduainet ei valmistata Eestis, vaid kohalikus, Tšernjahhovski lihakombinaadis. Venemaal viimastel nädalatel ja päevadel ülesköetud Eesti-vastased emotsioonid on kõrgel ning selle pinnalt pole imestada, et ratsionaalsus hajub tunnete laviini alla.

Praeguseks on ilmne, et Venemaa ametlik käitumine järgib aprilli algul president Putini juures kokkulepitut ning 26. aprilli hommikul välknõupidamisel ülekorratut. Pronkssõduri teisaldamisest ajendatuna rakendatakse Eesti vastu jõulist retoorikat nii kodus kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Hoidmaks ära vahetut konflikti Euroopa Liiduga, ei räägi keegi ametlikest majandussanktsioonidest. Samas käib varjatud surve päris suure hooga.

Aprilli alguseks oli ametlikul tasandil kokku seatud nimekiri Eesti ettevõtetest, kelle suhtes oldi valmis rakendama niinimetatud administratiivseid meetmeid. Kui põhjalik ning milliseid meetmeid täpselt see paber endas sisaldab, pole teada.

Venemaal veterinaarkontrolli teostav Rospotrebnadzor, kes oli aktiivne Gruusia ja Moldova vastastes sanktsioonides, on juba avaldanud teravat huvi Eesti toodete vastu. Samuti on Vene raudtee teatanud, et seoses remonttöödega lõpetatakse ajutiselt veod Eesti suunal. Jaekaubanduses on kolm suuremat kaubamajaketti teatanud Eesti toodete kõrvaldamisest lettidelt. Just viimase aktsiooni raamesse kuulus ka ülalkirjeldatud Kaliningradi juhtum. Kindlasti on see näidete rida pikem ning juhtumidki kohati palju värvikamad.

Venemaa seesugune käitumine pole ju mingi uudis. Tülikate naabrite vastu on korduvalt rakendatud mitmesuguseid sanktsioone. Teinekord on ka lihtsalt administratiivne lohakus oma töö teinud.

Eesti on Venemaa majandussurvet korduvalt tunda saanud. Meenutagem kas või 1995-2004 kehtinud topelttolle või hiljutisi veokite järjekordi piiripunktides. Samas pole see emotsionaalne haare olnud kunagi varem sedavõrd lai kui nüüd.

Suure tõenäosusega võib eeldada, et Eesti vastu suunatud varjatud majandussanktsioonid alles koguvad hoogu ning nende tegelik ulatus ja mõju selguvad lähinädalatel. Kuna konkreetsed sammud põhinevad tihtipeale emotsioonidel, võib arvata, et osaliselt jääb see ajutiseks lainetuseks.

Teisalt on siiski vaja tähele panna, et tegemist on kõige kõrgemal tasemel vastu võetud tegevusjuhisega, mis strateegilistes küsimustes (Eesti surumine transiiditupikuks) võib leida ka püsivat rakendust.

Loomulikult tõstatub küsimus: mida Venemaa sarnase survepoliitikaga saavutada loodab? Kas on see lihtsalt karistusoperatsioon või on sellesse segatud ka lootused Eesti valitsuse välispoliitilise kursi muutmiseks?

Viimase kohta võib kindlalt väita, et taoliste sammudega ei ole Venemaal võimalik Eestit finlandiseerida ehk oma mõjuvälja saada. See võib olla küll mõne Moskva strateegi unistus, kuid on määratud läbikukkumisele.

Teisalt on ilmne, et majandussanktsioonide rakendamine on vastastikuse toimega ega ole jätkusuutlik. Topelttollid surusid Eesti majanduse palju kiiremini Euroopaga integreeruma.

Kuigi tegemist on varjatud, sageli emotsionaalsest hasardist kantud majandussurvega, peaks Eesti valitsus selle teema tõstatama Euroopa Liid tasandil. Tegemist pole otsati üksnes Venemaa jonniga, vaid teataval määral koordineeritud tegevusega ühe Euroopa Liidu liikmesmaa vastu.

Venemaa püüab Eestiga suhteid pingestades kõige muu hulgas ka tunnetada, kui kaugele võib Moskva oma survega nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmesriigi vastu minna. Samuti pole vähetähtis märkida, et Venemaal käivituvas valimisprotsessis on selline vastasseis väga oodatud ja kergesti rakendatav nähtus.

Hetkel kuum