• OMX Baltic−0,21%297,73
  • OMX Riga−0,17%862,35
  • OMX Tallinn0,1%1 955,68
  • OMX Vilnius−0,39%1 143,3
  • S&P 5000,13%5 282,7
  • DOW 30−1,33%39 142,23
  • Nasdaq −0,13%16 286,45
  • FTSE 1000,00%8 275,66
  • Nikkei 2251,03%34 730,28
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,17
  • EUR/RUB0,00%93,45
  • OMX Baltic−0,21%297,73
  • OMX Riga−0,17%862,35
  • OMX Tallinn0,1%1 955,68
  • OMX Vilnius−0,39%1 143,3
  • S&P 5000,13%5 282,7
  • DOW 30−1,33%39 142,23
  • Nasdaq −0,13%16 286,45
  • FTSE 1000,00%8 275,66
  • Nikkei 2251,03%34 730,28
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,17
  • EUR/RUB0,00%93,45
  • 03.08.07, 01:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Euroopa ei saa oma Räniorgu, kui ta ei ava piire

Euroopa poliitikutel on aeg valijatele tunnistada, et valitsused ei saa takistada inimesi üle riigipiiride liikumast. Kuidas nad ka ei prooviks Euroopast kindlust rajada, õnnestub enam kui miljonil võõramaalasel aastas ikka selle kaitsetest läbi tungida. Mõistlikud valitsused peaksid migratsiooni seadustama ja seda reguleerima.
Poliitikaga saab migratsiooni vähendada vaid mõnevõrra: suuremalt jaolt liigub see siis aga lihtsalt põranda alla ning toob kaasa tohutud kulud. Kasvavad summad, mida nõuavad piirikontroll ja bürokraatia. Jõudu kogub varimajandus ja inimeste salavedu, kus sisserändajad on kaitsetud kuritegeliku inimkaubanduse ees. Tööseadusi rikutakse ning maksud jäävad maksmata. Rääkimata humanitaarkriisist, kus tuhanded Euroopasse igatsevad inimesed igal aastal upuvad ja kinni peetakse.
Samal ajal kasvab usaldamatus nii poliitikute suhtes, kes ei suuda immigratsioonile lubadustest hoolimata piiri panna, kui ka sisserändajates suhtes, kelles hakatakse nägema vaid seaduserikkujaid.
Neid probleeme ei tekita mitte immigrandid, vaid meie oma kontrollsüsteemid, mis on esiteks kulukad ja julmad ning teiseks ei täida ka oma eesmärke. Need mitte ei kaitse meid, vaid õõnestavad seadust ja korda, täpselt nagu kuiv seadus kahjustas Ameerikat hoopis rohkem kui joomine kunagi.
Immigrandid pole mingi vallutusarmee, vaid suuremalt jaolt inimesed, kes otsivad paremat elu. Nad tulevad Euroopasse nende madalamalt tasustatud töökohtade otsinguil, millest vananevad ja jõukad ühiskonnad sõltuvad, kuid mille vastu nende endi kodanikud aina vähem huvi tunnevad.
Arenenud majandustes tekib paralleelselt nii kõrgelt kui ka madalalalt kvalifitseeritud tööjõudu nõudvaid töökohti. Viimased moodustavad Lääne-Euroopa tööjõust tänagi veel enam kui veerandi. Kui praegustest 55-64aastastest eurooplasest on keskharidus vaid pooltel, siis 25-34aastastest on see juba neljal viiendikul ja loomulikult on nende nõudmised kasvanud. Kuid eurooplased on valmis maksma teistele selle töö eest, mida nad kunagi oleksid ise teinud.
Samas ei saa paljusid teenuseid lihtsalt mehhaniseerida või sisse osta - näiteks vanurite hooldamist, Euroopa kõige kiiremini kasvavat töösektorit, ei saa võtta enda kanda robotid või kuskil kaugel asuvad töötajad.
Et aga noori eurooplasi vanadekodusse tööle meelitada, tuleks palku kõvasti tõsta. Immigrandid seevastu seisavad hoopis teistsuguse valiku ees: näiteks filipiinlased on rõõmuga valmis tegema seda tööd Brüsselis palga eest, millele Manilas pakutav ligilähedalegi ei küüni.
Siin pole tegemist ekspluateerimisega, sest võidavad kõik - võõrtöölised, maksumaksjad, noored ja vanad eurooplased. Palku see alla ei löö, sest enamik eurooplasi seda tööd ei taha. Samuti vastab see sotsiaalsetele nõudmistele, sest seaduslikel võõrtöölistel on ametiühingute ja seaduse kaitse.
Täpselt samuti nagu mõlemale poolele on kasulik importida arvuteid Hiinast, IT-teenuseid Indiast või finantsteenuseid Ameerikast, on teinekord mõttekas tuua hooldustöötajaid Filipiinidelt, koristajaid Kongost või baaritöötajaid Brasiiliast. Poliitikud, kes tahavad, et vaid kõrge kvalifikatsiooniga töötajad saaksid vabalt liikuda, ei tunne lihtsalt majandusreegleid.
Seegi pole tõsi, et immigrandid vaid hõlmavad töökohti, nad ka loovad neid. Oma palka kulutades suurendavad nad nõudmist inimeste järele, kes nende tarbitavaid tooteid ja teenuseid pakuvad.
Hispaania on võtnud viimastel aastatel vastu rohkem võõrtöölisi kui ükski teine Euroopa riik, kuid tööpuuduse tase riigis langeb. Ka Suurbritannias, Iirimaal ja Rootsis, mis avasid oma tööjõuturud uutele ELi liikmetele juba 2004. aastal, on tööjõupuudus väike.
Asi on selles, et mujalt tulnud ja kodumaised töötajad tihti täiendavad üksteist. Nii laseb võõrtöölisest lapsehoidja briti arstil tagasi tööle minna, kus omakorda samuti võõrtöölistest õed ja koristajad tema tootlikkust tõstavad.
Kui vahel on innovatsiooni allikaks geniaalsed üksikisikud - 21 Briti Nobeli preemia võitjatest olid põgenikud -, siis tavaliselt sünnib see andekate inimeste sünergiast. Vaadake Räniorgu: nii Inteli, Yahoo!, Google'i kui ka eBay asutajate seas olid immigrandid.
Miljonid eurooplased tahavad, et nende valitsused lubaksid riiki vabamalt arengumaadest tulevat eksporti, kustutaksid kolmanda maailma võlad ja suurendaksid arenguabi. Ometi aitaks vaeseid hoopis enam just migratsioon. Vaestest riikidest pärit võõrtöölised saadavad juba praegu koju 200 miljardit dollarit aastas - ja võib-olla lisaks veel 400 miljardit dollarit mitteametlikult - võrreldes lääneriikide valitsuste antava 80 miljardi dollarilise abirahaga.
See raha ei kulu relvade soetamiseks ega liigu Šveitsi pangakontodele, vaid läheb otse kohalike inimeste taskutesse. Selle eest ostetakse toitu, puhast vett, ravimeid ja lastele võimaldatakse haridust. Ning koju naasvad võõrtöölised toovad endaga kaasa uued oskused, ideed ning algkapitali oma ettevõtte alustamiseks. Aafrikas avasid esimesed internetikohvikud just Euroopast tagasi tulnud võõrtöölised.
Poliitikutel peaks jätkuma julgust, et lõpetada see võitmatu sõda. Kui päris avatud piirid ei ole poliitiliselt mõeldavad, siis peaksid nad vähemalt looma seadusliku kanali arengumaadest tulevatele töölistele. Muidugi on kooselu õppimine keerukas, muidugi tekib probleeme. Kuid kokkuvõttes võidaks Euroopa sellest kosmopoliitsest dünaamilisusest vaid sel juhul, kui sisserännet hakatakse vaatama võimaluse ja mitte ohuna.
Autor: Philippe Legrain

Seotud lood

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Podcastid

Tagasi Äripäeva esilehele