Euroopa ei saa oma Räniorgu, kui ta ei ava piire

Euroopa poliitikutel on aeg valijatele tunnistada, et valitsused ei saa takistada inimesi üle riigipiiride liikumast. Kuidas nad ka ei prooviks Euroopast kindlust rajada, õnnestub enam kui miljonil võõramaalasel aastas ikka selle kaitsetest läbi tungida. Mõistlikud valitsused peaksid migratsiooni seadustama ja seda reguleerima.

Poliitikaga saab migratsiooni vähendada vaid mõnevõrra: suuremalt jaolt liigub see siis aga lihtsalt põranda alla ning toob kaasa tohutud kulud. Kasvavad summad, mida nõuavad piirikontroll ja bürokraatia. Jõudu kogub varimajandus ja inimeste salavedu, kus sisserändajad on kaitsetud kuritegeliku inimkaubanduse ees. Tööseadusi rikutakse ning maksud jäävad maksmata. Rääkimata humanitaarkriisist, kus tuhanded Euroopasse igatsevad inimesed igal aastal upuvad ja kinni peetakse.

Samal ajal kasvab usaldamatus nii poliitikute suhtes, kes ei suuda immigratsioonile lubadustest hoolimata piiri panna, kui ka sisserändajates suhtes, kelles hakatakse nägema vaid seaduserikkujaid.

Hispaania on võtnud viimastel aastatel vastu rohkem võõrtöölisi kui ükski teine Euroopa riik, kuid tööpuuduse tase riigis langeb. Ka Suurbritannias, Iirimaal ja Rootsis, mis avasid oma tööjõuturud uutele ELi liikmetele juba 2004. aastal, on tööjõupuudus väike.

Asi on selles, et mujalt tulnud ja kodumaised töötajad tihti täiendavad üksteist. Nii laseb võõrtöölisest lapsehoidja briti arstil tagasi tööle minna, kus omakorda samuti võõrtöölistest õed ja koristajad tema tootlikkust tõstavad.

Kui vahel on innovatsiooni allikaks geniaalsed üksikisikud - 21 Briti Nobeli preemia võitjatest olid põgenikud -, siis tavaliselt sünnib see andekate inimeste sünergiast. Vaadake Räniorgu: nii Inteli, Yahoo!, Google'i kui ka eBay asutajate seas olid immigrandid.

Miljonid eurooplased tahavad, et nende valitsused lubaksid riiki vabamalt arengumaadest tulevat eksporti, kustutaksid kolmanda maailma võlad ja suurendaksid arenguabi. Ometi aitaks vaeseid hoopis enam just migratsioon. Vaestest riikidest pärit võõrtöölised saadavad juba praegu koju 200 miljardit dollarit aastas - ja võib-olla lisaks veel 400 miljardit dollarit mitteametlikult - võrreldes lääneriikide valitsuste antava 80 miljardi dollarilise abirahaga.

See raha ei kulu relvade soetamiseks ega liigu Šveitsi pangakontodele, vaid läheb otse kohalike inimeste taskutesse. Selle eest ostetakse toitu, puhast vett, ravimeid ja lastele võimaldatakse haridust. Ning koju naasvad võõrtöölised toovad endaga kaasa uued oskused, ideed ning algkapitali oma ettevõtte alustamiseks. Aafrikas avasid esimesed internetikohvikud just Euroopast tagasi tulnud võõrtöölised.

Poliitikutel peaks jätkuma julgust, et lõpetada see võitmatu sõda. Kui päris avatud piirid ei ole poliitiliselt mõeldavad, siis peaksid nad vähemalt looma seadusliku kanali arengumaadest tulevatele töölistele. Muidugi on kooselu õppimine keerukas, muidugi tekib probleeme. Kuid kokkuvõttes võidaks Euroopa sellest kosmopoliitsest dünaamilisusest vaid sel juhul, kui sisserännet hakatakse vaatama võimaluse ja mitte ohuna.

Autor: Philippe Legrain