Auto|Piloot. Mercedes W123 – maailma parim auto, millega vaesed eestlased sõitsid

Teinekord teavad vanemad tõesti paremini. Isegi siis, kui ei tea.

Minu isa sõitis mu lapsepõlves mersudega. Hüva, vanade mersudega. Kui ma peaksin valima oma lapseeast ühe auto, siis oleks selleks punane W123, milline oli papsil koguni kaks raksu. Algul vanema karburaatormootoriga 230 ning hiljem 230E – „E“ nagu Eínspritzung ehk sissepritse.

Aastatel 1975–1986 toodetud Mercedes-Benz W123, tänases mõistes E-klassi mersu, oli 1990ndate Eestis oluline auto. Juba Nõukogude aja lõpus sõitsid nendega nn kõvas valuutas äritsenud esimesed ettevõtjad, pärast iseseisvuse taastamist õige pea ka taksojuhid ja paljud teised. Inimesed olid vaesed ja mersud kallid – muid sama suuri ja vanu „väljamaa autosid“ sai soodsamalt –, ent 123 ning Mercedes üldisemalt leidis okupatsiooniperioodi viletsust klaarinud riigis kiiresti hulganisti austajaid.

Minu isa oli üks neist. Veelgi enam: olles enda jaoks Mercedesed avastanud, ei jätkunud tal autohuvilise mehena ülejäänud markidele enam mingit tähelepanu. Raudse eesriide tagant pääsenud Eestisse voolas Läänest sisse kõiksugu võõraid masinaid, mille nimed sagedaste vigadega müügikuulutustele trükiti, aga need jätsid isa ühtviisi külmaks.

„Mersu on maailma parim auto. Pärast seda tuleb tükk tühja maad ning seejärel riburada pidi muud margid,“ ütles paps praalivalt. Seejuures ei osanud ta oma vankumatut seisukohta kuigivõrd argumenteerida. Nii lihtsalt oli… või nii ta vähemasti arvas.

Minu arvamus 123 mersust on teinud ajapikku täisringi. Väikese lapse silmis on oma isa kõige targem ja nõnda elasin ma aastaid veendumuses, et issi sõidab parimat marki autoga. Seevastu teismeeas kipub arvamus oma vanematest teise äärmusse kalduma ning seda teravamasse konflikti isa tunnelvaade mersudele minu üha avarduva automaailmaga läks. Täiskasvanumaks saades asendus see järk-järgult neutraalse nentimusega, et vanamehele meeldivad Mercedesed. Kuid mida rohkem ma autoajakirjanikuna erinevate neljarattalistega sõidan – omaenda Peugeot 106 Rallyest Rolls-Royce Spectre’ini ja Dacia Dusterist Lamborghini Countachini– ning mida rohkem ma nende kohta kuulan ja loen, seda enam tundub mulle, et…

Isal oligi õigus. Seesinane W123, mille väsinud eksemplarid puruvaeses postsovetlikus Eestis ringi sõitsid, roolis mornide nägudega juhid, tõepoolest oligi konkurentidest pikalt ees ning mõne rakursi alt vaadatuna see tõesti pretendeeribki maailma parima auto tiitlile. Iseasi, kui palju seda siin 90ndatel päriselt mõisteti.

Esiteks: jah, kõik veidigi autohuvilised teavad, et nn vana kooli mersud on pommikindlad, ent nii lakooniline ja ülekasutatud nending ei anna W123-le piisavalt au. Võib väita, et Mercedes-Benz – pool sajandit tagasi üsna selgesti kõige võimekam autotootja – jõudis just 123ga ajaloolisesse punkti, kus iga tehnoloogiline edasiminek, mis muutis autod kiiremaks, mugavamaks, säästlikumaks või turvalisemaks, tuli juba töökindluse ja remonditavuse arvel.