Itaalia stiilinäide - Fiat Bravo

Autotootmise gigant, kellele kuulub ka enamik kohalikke legendaarseid marke, on üllitanud järjekordse mudeli. Kuid seekord tuleb jutt natuke teistsugune, sest välimusest on tunda seda, mis on omane kuulsatele markidele - õrnust, kiirust ja, mis peamine, itaallaslikkust.

Välimus on alati maitse asi, kuid seekord on Robertod ja Giovannid oma asjadega tõeliselt ilusti ühele poole saanud, seda muidugi minu arvates. Kui Punto puhul tundsin, et mind miski nagu häirib, siis Bravo juures on need probleemid lahendatud. Nimelt ei ole katus liiga kõrge ega tagaosa väga imelikult lage.

Kõik on ilus ja voolujooneline, katus on väga ilusa madala ja sihvaka joonega. Õnneks pole ka siseruum selle pärast kannatanud. Eriti meeldib mulle auto tagaosa. Reklaamides kasutatav valge värv, mida paljud ostjad kardavad, sobib sellele autole nagu rusikas silmaauku.

Kuna auto välimus on tõesti hea, hoidsin hinge ja silmi kinni ning istusin autosse. Vaikselt tegin ühe silma lahti ja kartsin, et nüüd vaatavad mulle vastu Salvo kelkude ülejäägid.

Natuke piilunud, tegin mõlemad silmad lahti ja mõtlesin endamisi, et hei… see pole üldse paha. Sisu on igati korralik ja materjalide osas ei oska küll mingeid etteheiteid teha. Kõik näeb lausa viisakas välja ja armatuur on kaetud pehme materjaliga, mis ei hakka niipeagi nagisema.

Ees on ruumi omajagu ja sinna mahuvad ka kõige pikemad inimesed. Küll kannatavad kohe tagaistujad. Pika mehe taga seal autos pikka otsa sõita ei kannata.

Huvitav on seegi, et kui millegi suurema vedamiseks tagumised seljatoed maha lasta, tekib asjalik pakiruum, kuid see tõmbab omajagu kokku eesistujate jalaruumi. Muidu on pakiruum istmeid maha laskmatagi igati asjalik ja ka laadimisava on selline, et sealt just tiibklaverit sisse ei pane, kuid kõik eluks vajaliku küll. Sõita on Bravoga nagu autoga ikka. See pole autoajakirjandusele eriti omane lause - tavaliselt öeldakse, et vedel, hea, väga hea või saamatu nagu leeritüdruk lapsega. Bravo on aga lihtsalt tavaline auto ja käitubki nagu tavaline auto.

Mootoriks oli proovisõidukil 1,9-liitrine turbodiisel. Selle otsa oli istutatud manuaalkast, mille oleks tahtnud hirmsasti automaadiga asendada.

Ma ei tea kuidas need töötada võivad, kuid olen lihtsalt nii laisk, et ei viitsi linnas tavasõidukil eriti käiku vahetada. Tõsi, mootor ise oli piisavalt momendikas, et pidevalt käiguhoovaga vehkima ei pidanud.