Kõike ei jõuagi, kõike ei tahagi

Suveüritused vupsavad üksteise järel mööda, ilma et jõuaksin isegi pead pöörata, millega tegemist. Ja toredal kombel pole sellest kahjugi. Igale poole ei tahagi jõuda ja kõike ei jõuagi tahta.

Kui veel juulis lugesin vabu õhtuid ja valisin suvesündmuste hulgast kultuurset meelelahutust, mida otsima minna, siis praeguseks on see vajadus märgatavalt vähenenud.

Ilmajäämise tunne on ära kadunud ja asendunud mõttega, et suvi leiab mind niisamagi üles. Leiab ka koduaiast või mere äärest. Ei kesta kellegi puhkus igavesti ning järelejäänud soojad päevad meelitavad pigem randa kui kontserdisaali vaba aega sisustama.

Mida rohkem on üritusi, seda kergemini tekib tunne, et kui mõni maha magada, siis pole kaotatud suurt midagi. Järgmine valik on juba ukse ees, kuigi ega ka sellega pole kiiret.

Möödunud suvel sai ainuüksi erinevate suvelavastuste nimetusi loetleda kokku kuuekümne ringis ning ega tänavunegi suvi ürituste arvu poolest eelmisele alla ei jää. Ei ole vaja kiirustada, parimaid palasid mängitakse nagunii tuleval aastal uuesti.

Mõni asi on siiski, mida nii kergekäeliselt mööda lasta ei raatsi. Selle nädala üritustest pean silmas nimelt Birgitta festivali Pirita kloostri müüride vahel.

Birgitta festivali programm oma järeleproovitud kvaliteediga on kindla peale minek. Sealsetest kontsertidest koos lavastusliku lisaga saab ühtaegu teatri- ning muusikaelamuse ja rõõmu ilusast ilmas pealekauba.