Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Võtkem eeskuju Brasiiliast
Brasiilial omab enda jaoks selget sihti bioenergeetikale. Esimene bioetanooliga sõitev auto oli neil kasutusel juba aastal 1979. Brasiilia üldises energiabilansis moodustavad taastuvad energiaallikad 44%. Hüdroenergia katab 14%, puit 13%, suhkruroog 14% ja teised taastuvenergia allikad 3%.
Naftasaadused moodustavad energiabilansist ca 40%, gaas 9%, kivisüsi 6% ja uraanil põhinev energia 1%. Brasiilial on pikk suhkruroo kasvatamise kogemus, praegu on suhkruroost etanooli tootmine koondunud 235 tootmisüksusega Kesk- ja Lõuna-Brasiiliasse.
1970. aastate algul, enne naftakriisi, importis Brasiilia 80% oma energia-andjatest, koguväärtuses 600 mln Ameerika dollarit. See kuivas aga pärast naftakriisi 22 mln dollari peale kokku. Siis käivitus ulatuslik omamaisel toormel põhinev etanooli tootmine. 1979. a alustati etanooliautode masstootmist. Kodumaise bioenergia eduka tootmise eelduseks oli valitsuse pühendumus, koostöö suhkruroo kasvatajatega, energia- ja autotootjatega.
Maailma etanoolitoodangust andis Brasiilia 2005. aastal 34%, jäädes USAst maha ainult 1%. (Teised suured etanoolitootjad on Hiina 8%, India 4%, Prantsusmaa ja Venemaa 2%.)
Tänaseks on Brasiilias välja töötatud agroenergia plaan bioetanooli ja biodiisli tootmiseks, põllumajandusjäätmete kasutamiseks ning energiametsade kasvatamiseks. Seadusandlus toetab bioenergia müüki: aastatel 2005-2007 on 2% biodiislit lubatud segada tavalise diisliga, aastatel 2008-2012 on 2% biodiisli lisamine tavadiislile kohustuslik ja aastast 2013 on kohustuslik lisada 5% biodiislit. Biodiisli toormena kasutatakse riitsinust, sojauba, päevalille- ja puuvillaseemneid, palmiõli ning maapähkleid.
Eestile annaks kohustusliku bioetanooli ja biodiisli tavakütusele lisamise nõude sisseviimine investoritele ning pankadele kindlust bioenergia tehastesse investeerimiseks. Mõtteainet seaduseandjatele - suhkrupeet pole isegi tehniliste kultuuride nimekirjas.
Kas Eesti jääb bioenergeetika arengus sabas sörkima või usume teadlaste juttu, et Eesti võib taastuv- ja sealhulgas bioenergeetiliselt olla isemajandav, jätkusuutlik, süsinikuneutraalne ja tuumavaba?
Artiklis on kasutatud Stockholmis toimunud Põhjamaade bioenergia konverentsi Semida Silveira ettekannet "Brazil - key counterpart for bioenergy business."